Viljapuu võra olgu mõõdukalt hõre

Oskustööline Kalju Lõivukene (vasakul) ja vanemteadur Toivo Univer on aiasae ja oksakääride käsitlemises tõelised meistrid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljapuude lõikamiseks on küll parim aeg veebruari lõpust aprilli lõpuni, mil pungad puhkevad, aga Polli aiandusuuringute keskuse õunaaedades on saagide ja kääridega spetsialiste askeldamas nähtud juba jaanuari keskpaigast.

«Meil on viljapuid palju ning kõike lihtsalt ei jõua kuu või kahe jooksul lõigata,» selgitab keskuse vanemteadur Toivo Univer.

Tema sõnutsi võib õunapuude võra lõikuse ette võtta puhkeperioodil ehk lehtede langemisest taaspuhkemiseni. Lõikamise ajal võiksid kraadid olla nullilähedased ja öösel ei tohiks õhutemperatuur langeda kümnest miinuskraadist madalamale. Suuremate miinuskraadidega puit klaasistub ning seda on raskem lõigata, samuti on oht, et puu võib saada pakasest kahjustada.

Spetsialist lõikab 20 puud päevas

Eesti maaülikooli aiandusuuringute keskuses suudab kogenud spetsialist lõigata keskmiselt 20 suurt õunapuud päevas. Toivo Univeri kinnitust mööda ei ole see lihtne ning põhjalikud oskused omandatakse aastatepikkuse tööga. «Võra lõikamine eeldab viljapuu ehituse ja elutegevuse head tundmist. Põhiline on näha, kuidas õie- ning lehepungad paiknevad,» selgitab Univer.

Viljapuude ja marjapõõsaste lõikamise tähtsaimaks põhjuseks peab ta kasvu- ja õiepungade tasakaalu säilitamist. «Lõikamine stimuleerib kasvupungade moodustamist. Kui neid pole piisavalt, ei saa õiepungad vajalikku kogust toitaineid. Viljapuu võra olgu mõõdukalt hõre,» rõhutab ta.

«Õiepungad tekivad oksale teisel kasvuaastal ning lõigates tagame, et aastakasvud oleksid järgmisel suvel 25—30 sentimeetri pikkused. Kui need kasvavad liiga pikaks, on puud liiga palju kärbitud, kui jäävad lühikeseks, ei ole aednik järelikult kääre näidanud,» räägib vanemteadur.

Võra peaks Univeri jutu järgi olema hõredavõitu ka sellepärast, et siis ei saa seal areneda seenhaigused. Samuti paisuvad viljad paremates valgusoludes suuremaks ja on kvaliteetsemad.

Aiandusteadlase jutu järgi peab viljapuu võra olema mõõdukalt hõre, et päikesekiired jõuaksid iga lehekeseni. Saagi all vajuvad oksad allapoole ja moodustavad kerakujulise krooni. «Keskmise ja tugeva kasvuga puude võra kujundades tuleks võtta eesmärgiks just see kuju.»

Kärpimiseks oksi valides soovitab Univer jälgida, et alles jääksid need, mis kasvavad rõhtsalt, sest neis liiguvad mahlad paremini ja tekib rohkem õiepungi. Ühtlasi tuleb sanitaarlõikusega eemaldada katkised ja haiged oksad.

Kui puud on juba aastaid kasvanud, vajavad nad noorenduslõikust. Et pikendada tugeva kasvuga puude iga 60—70 aastani, tuleb Univeri sõnutsi teha umbes kolm noorenduslõikust, ergutamaks kasvu ja suurendamaks viljakust.

«Lõikusjärgsel aastal saak küll väheneb, ent hiljem kasvab. Pealegi tulevad viljad siis suuremad ja kvaliteetsemad,» ütleb ta. Kindel märk, et puu vajab noorenduslõikust, on see, kui üheaastased oksad jäävad lühikeseks, 10—15 sentimeetri pikkuseks.

«Sellisel puul lõigatakse põhioksi vähemalt viie aastakasvu võrra, 60—100 sentimeetrit oksa tipust tagasi. Kõrgel puul võib eemaldada ladvaosa umbes neljandiku võra mahust. See lõigatakse maha külg­oksa peale,» õpetab Univer.  

Suuremad haavad võib katta õlivärviga

Kui paljusid asju saab mehhaniseerida, siis viljade koristamine ja õunapuude lõikamine käivad seniajani enamjaolt käsitsi. Kuigi ka nende tööde tarvis on leiutatud masinaid, ei ole optimaalset lahendust leitud ning appi tuleb võtta aiasaag ja oksakäärid. Viimati mainitutega kärbitakse oksi, mille läbimõõt on kõige rohkem kaks sentimeetrit, saega saab jagu kolme kuni viie sentimeetri jämedustest ning veel suuremaid lõigatakse mootorsaega.

«On ka elektrilised ja pneumaatilised käärid, aga lõikab ikka inimene — tema nobedus, silm ja oskus on määravad,» kinnitab Toivo Univer. «Mina lõikan enamasti tavaliste kääridega, aga vahel kasutan ka elektrilisi, mida kannan ranitsana seljas,» lisab ta.

Teadlane ütleb, et kui haava suurus ületab kaht sentimeetrit, kaetakse lõikepinnad Pollis õlivärviga. Väiksemad kasvavad kiiresti kinni, aga suuremad ei pruugi nii ruttu paraneda ning nende kaudu pääsevad puusse haigused ja kahjurid. Univer hoiatab jätmast saagides puule tüükaid, sest needki loovad soodsa pinna kahjuritele ja haigustele.

Nõrgakasvulisi puid on raskem lõigata

Toivo Univeri sõnutsi on kõige keerulisem lõigata nõrgakasvulisi õunapuid. «Pollis on kõik uued aiad rajatud keskmist ja nõrka kasvu alustel puudest,» ütleb ta. Katsete järgi on need tulevikus kõige perspektiivikamad, sest annavad samalt pinnalt rohkem saaki. Ühtlasi on neilt märksa lihtsam saaki koristada.

Paraku on neid keerulisem hooldada ning vigu on raskem parandada. Kui keskmist kasvu alustega puude hooldamine erilist täpsust ei nõua, siis madalatega on teadlase kinnitust mööda teine lugu. «Nõrgakasvulised moodustavad palju õiepungi ning võivad ennast saagiga üle koormata, mistõttu kasvud jäävad lühikeseks ja puud känguvad,» tõdeb ta.

Univeri ütlemist mööda on madalat kasvu alustega puude puhul levinuim viga see, et võra jäetakse õigel ajal lõikamata ja muutub liiga tihedaks. «Tuleb kohe teha range valik: jätta alles oksad, millele on võimalik anda rõhtne kasvusuund, ja püstised eemaldada.» Õige lõikamise abil saab aiandusteadlase jutu järgi suurendada madalat kasvu puude saagikust mitu korda.

Vesikasve on rebida lihtne suvel

Juuni lõpul ja juulis kasvab noorendatud puudele palju uusi võsusid ehk vesikasve. Jämedatel põhiharudel paiknevad soovitab Toivo Univer käega ära rebida, kuni need on 5—10 sentimeetri pikkused, puitumata ja rohelised: siis armistuvad rebimishaavad sügiseks täielikult.

Järgmisel kevadel tuleb ära lõigata peaaegu kõik eelmise aasta vesivõsud, jättes iga 50—60 sentimeetri tagant alles ainult ühe, mis kasvab külgsuunas.

«Kui lõigata ära kõik, tekivad uued kiiresti asemele, sest puu mahlad vajavad realiseerimist,» põhjendab Univer.

Ühtlasi soovitab ta katta tüvedel ja jämedatel külgokstel kõik suuremad kui kahesentimeetrise läbimõõduga lõikehaavad õlivärviga, et puidumädanik sisse ei tungiks. Varasemaid, juba paranema hakkavaid lõikekohti võib katta ka järgmisel aastal.

Luuviljalisi nimetab Toivo Univer seemneviljalistest külmaõrnemaks, mistõttu ploome ja kirsse olevat mõistlik kärpida hiljem, aprilli teisel poolel.

«Maguskirsid ehk murelid võiks ette võtta lausa juunikuus: siis ei järgne lõikusele kummivoolust,» lausub ta.

See-eest marjapõõsaid soovitab ta lõigata aegsasti. «Marjapõõsad hakkavad kevadel varakult kasvama ja pungad paisuvad kiiresti. Kui lõigata neid aprilli teisel poolel, on mahlavool suur ja osa saaki jääb saamata,» põhjendab teadlane.

Kõige lihtsam olevat marjapõõsaid lõigata sügisel, kui maa on külmunud ja lund veel ei ole, aga seda võib teha ka kevadel kohe pärast lume minekut. Enamik marjapõõsaid peab külmale hästi vastu.