/nginx/o/2021/04/18/13734257t1h3ef2.jpg)
Tänased täiskasvanud, nõukogudeaegsed lapsed mäletavad ehk, et nende lapsepõlves polnud justkui eriti palju võimalik teha. Ei olnud rulaparke ega videomängu- või batuudikeskusi, kinno ega teatrisse ka väga tihti ei saanud. Seega tuli ise endale tegevust leida. Vihmase ilmaga võis näiteks kaarte laduda, täringuid veeretada, malet või tünnibingot mängida.
Ajad on muutunud ja inimesed vajavad abistavat meeldetuletust, mida teha ajaga, eriti koolivaheajal, kui tundub, et midagi teha ei saa.