Viimati rääkisin siin «Vaba mõtte» rubriigis kooliaegsest bändiruumist – kahe laskeavaga kubrikust kooli aula tagaotsas, mis oli täis rasket ja napilt toimivat endiste sotsialismimaade helitehnikat. Siis ma ei maininud, et see veidralt lõhnav Narnia ei olnud vaid meie mängumaa – olime nii-öelda pesamunad. Samas ruumis tegid proovi ka suured poisid. Vaatasime neile alt üles nii otseses kui kunstilises mõttes. No see selleks.
Nende suurte poiste bändis mängis soolokitarri üks väga äge kutt, kes oli sõbralik ja muhe nii proovikas kui vahetunnil koolikoridoris. Ühtäkki polnud teda aga enam kusagil. Nagu õhku haihtunud! Kostis ainult sosinaid, et ta oli ühe piduse seltskonnaga autoavariisse sattunud. Takkajärgi mõeldes tüüpiline põlvkonnale omane vastutustundetu käitumine. Aga lõiv, mida säärase lõbu eest maksta tuleb, on tavaliselt valusam kui kiirlaenu intressimäär. Kohe väga palju valusam.
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)