Vaba mõte ⟩ Hans Väre: vaktsineerimistalgute läbikukkumine näitas, et e-vabad on unustatud

Minu telefonis on kõigi Eesti suuremate uudisteportaalide rakendused, lisaks veel mitu välismaist. Kui maailmas midagi olulist juhtub, piiksuvad kõik need järgemööda nii kaua, et puhkepäevadel või õhtuti küsib naine nõudlikult, kas ma heli maha ei võiks keerata. Inglise keeles öeldakse minusuguste kohta heavy user, ahelkasutaja. Kui minu uudismeedia tarbimine suitsetajate maailma konverteerida, oleksin ma üks neist tüüpidest, kes läidavad sigareti otsast järgmise ja tõmbavad vähemalt kolm pakki päevas.

See on mu töö osa. Ja minusuguseid on veel. Poliitikud, ametnikud, ettevõtjad, tippjuhid ja spetsialistid, kellele info on elutähtis, käivad ringi telefoniga, mis alalõpmata piiksub, heliseb, laulab ja väriseb. Teave ei voola sisse mitte ainult uudisteportaalidest, vaid ka sotsiaalmeediast, sõnumitena tont teab mitmest suhtlusrakendusest ja e-kirjadena. Sellises mullis elades on lihtne hakata arvama, et teistelgi on samamoodi. Tegelikult pole aga sugugi kõik meiesugused.

Kui ühes loengus tudengitelt küsisin, kui paljudel on telefonis uudisteäpp, tõstsid peaaegu kõik käe. Kaks rakendust oli pooltel. Rohkem polnud vist kellelgi. Ja kui põlvkondi mööda edasi minna, jääb internetis leviva uudismeedia kasutamine järjest vähesemaks. Sama lugu on ühismeediaga. Lõpuks jõuame nendeni, kes teavad küll, et on olemas internet, aga kes seda maailma vähimalgi määral ei tunne. Mulle tundub, et nad on ära unustatud. Riik on nad ära unustanud. Unustanud sajad tuhanded, eelkõige eakad inimesed.

Lühikese etteteatamisajaga korraldatud vaktsineerimistalgutel oodati digikaugelt sihtrühmalt e-tiigrina käitumist.

Enamasti tekib see kriipiv tunne kord aastas, kui ajalehti ühendav meediaettevõtete liit räägib Eesti Postiga läbi kojukandetasude tõusu üle. Laias laastus on Eesti Posti mured ju mõistetavad: kirjade hulk väheneb, palgasurve kasvab ja varahommikusi töötajaid on raske leida. Ent kuidagi ei taha riik – olgu siis poliitilisel või riigifirma tasandil – aduda, et kõigi nende kulude surumine lehetellijate kaela suurendaks regionaalpoliitilist ja ealist ebavõrdsust veelgi. Samas näitas läinud nädalavahetusel korraldatud vaktsineerimistalgute läbikukkumine eriti ilmekalt, kui tähtis on neid inimesi infoväljas hoida.

Muidugi, eks massvaktsineerimise ebaõnnestumise taga olnud muidki hädasid. Ent vaadates, kuidas oli korraldatud info levitamine, hakkab üsna selgelt silma, et eakad olid teistest märgatavalt halvemas seisundis, ehkki sihtrühm oligi 65-aastased ja vanemad.

Viljandi haiglale anti 24 000 doosist vaid 200. Eks mitmes teises piirkonnas olegi olukord hullem. Tänu sellele, et siin oli doose nii vähe, leidsid need kõigest mõne tunniga ka soovijad. Aga soovijateks said olla ikka ainult need, kellel on ligipääs internetile või kelle lähedased nende eest asju ajasid.

Lühikese etteteatamisajaga korraldatud vaktsineerimistalgutel oodati digikaugelt sihtrühmalt e-tiigrina käitumist. Tegelikkus on aga selline, et 31. märtsil saadetud pressiteade jõuab paberlehe eaka lugejani nii mõneski piirkonnas alles 1. aprilli õhtupoolikul. Seejärel peab ta asja läbi mõtlema, ehk ka kellegagi nõu pidama, leidma sõiduvõimaluse ning pääsema registreerimistelefonil löögile (sest digiregistratuuri ta vaevalt kasutab). See kõik võtab aega, aga aega oli napilt. Mõni ime siis, et sihtrühm mitmes vaktsineerimiskeskuses kohale ei ilmunud.

Ma olen üdini e-usku. Sakalale pole veeb juba ammu tulevik, kuhu peaks suunduma, vaid hästi tuttav olevik. Mul on hea meel, et Eesti on silmapaistev digiriik, ning ma loodan, et ta liigub bittide ja baitide maailmas veelgi kiiremini kui seni. Edasi tormates ei tohi me aga maha jätta neid, kes e-maailmaga kunagi ei kohane. Eelmine nädalavahetus polnud viimane kord, kui ühiskonnal oli vaja neid informeerituna hoida. Neid ei tohi ära unustada.