/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2012/01/30/933840t1h91e2.jpg)
Lumekuhjas mustendab auk. Näib, justkui oleks tegu koopaga, kust kohe kargab välja verejanuline metselajas.
Lumekoristus viis iglus ööbimiseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osaliselt näib õigesti: see ongi lumine koobas ehk vabas Mulgi murdes vormitud iglu. Õnneks aga kedagi raevukat sealt välja ei karga. Iglu seisab Viljandi äärelinnas ja piirkonda valvav murdja koer on külma ilmaga majas luku taga.
Tartus tudengielu elav Mihkel Mölter oli Viljandis kodus käimas, kui tal lumeonni idee pähe turgatas.
«Tol päeval oli just värskelt sadanud,» lausus ta. «Lükkasin lund, kui tuli mõte, et ehitaks õige iglu — oleks minul huvitav ja jaguks õelapsel mängimist.»
Mõeldud ja kümne tunni pärast ka tehtud. Just nõnda kaua võttis Mölteri sõnul temal kui võhikul iglu ehitamine aega. Varem polnud ta säärase lumeonniga kätt proovinud ega ka ehitusnippide kohta uurinud.
Et ka ühtki eskimot parasjagu mööda ei juhtunud minema, kuhjas noormees lihtsalt kokku suure lumehunniku, tampis selle tihedamaks ja niisutas veega. Külma oli vaid mõni kraad. See soosis pressimist, kuid selleks, et ehitis kõvemaks muutuks, olnuks vaja veidi suuremat külma.
«Kui hunnik oli valmis, hakkasin otsast auku uuristama,» jutustas Mölter. «Lõpuks sai koobas seest parajalt suur, nii et seal oli võimalik ka istuda.»
Iglu valmis, ei saanud jätta katsetamata selle elamiskõlblikkust. Ja kui juba, siis juba: veedaks lumeonnis öö!
Noormees vooderdas lumise põranda teki ja lambanahkadega ning sakutas sisse magamiskoti. Koopa sissepääsu ette tõmbas ta riidepalaka. Märkimist väärib, et usin iglukatsetaja puges magamiskotti, seljas vaid lühikeste käistega särk ja jalas aluspüksid.
«Magasin seitse tundi,» lausus Mölter. «Hea uni oli. Külm ei hakanud, mul oli koer ka veel külje all.»
Hommikul märkas ta, et koopa sisemus on kehast õhkuva soojuse mõjul veidi sulanud ja ehitis ise vajunud. Nii jõudis ta mõttele, et õhuvahetuse tarvis oleks vaja seina ventilatsiooniauk uuristada.
Järgmistel öödel iglus enam keegi ei maganud ning ilmastiku ja ehituslike iseärasuste tõttu on lumekoobas keskelt peaaegu maad ligi vajunud.
Eile iglu sisemust demonstreerinud pereema näitas siiski, et hädapärast mahub ka nüüd lumeonni ära.
Mihkel Mölter lisas, et kui teinekord tuleb tuhin ja hea võimalus, paneb ta püsti järgmise iglu.