Marko Tiitus: 25. märts ei ole ebainimlikkuse, vaid inimlikkuse püha

Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Viljandi praostkonna praost Marko Tiitus. FOTO: Elmo Riig

25. MÄRTS, mil möödub 72 aastat 1949. aasta suurküüditamise algusest, ei kuulu ametlikult riiklike tähtpäevade ega isegi lipupäevade loendisse, kuigi selle muutmist riiklikuks leinapäevaks on arutatud. Et ma pole ajaloolane ega poliitik, on mul raske põhjendada, millistel kaalutlustel on see jäänud 14. juuni varju – oli ju märtsiküüditamise ohvrite hulk poole suurem kui 1941. aasta juuniküüditamise aegu. Võib-olla oli kahe küüditamislainega samamoodi nagu erinevusega eelmise ja praeguse koroonakevade vahel (andestagu lugeja mulle, et võrdlen võrreldamatut): see, mis esimene kord põhjustab šokki ja valu, võetakse teine kord vastu märksa tuimemalt. Inimene kohaneb paraku kõigega – ka ebainimlikkuse, vägivalla ja vaimse piiratusega.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vähemasti Viljandis kogunevad igal aastal Memento liikmed ja sõbrad ning linnajuhid 25. märtsi õhtul mõisaparki represseeritute kivi juurde, et asetada sinna pärjad ja süüdata küünlad, mälestamaks neid, kes viidi ja tagasi ei tulnudki. Helisevad kirikukellad ja vaimulik peab hingepalve. Tullakse kokku, et üksteisele lubada: me teeme kõik endast oleneva, et niisugused sündmused enam kunagi ei korduks. Tänavu on muidugi kõik teisiti, sest avalikud kogunemised pole võimalikud. Kirikukellad helisevad aga sel päeval kell 18 ikka ning kirikuuksed on avatud palveks ja küünalde süütamiseks.

24.03.2021 26.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto