Vaba mõte Haigetest kangelastest on saanud vaenlased

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Mihkel Maripuu

«Ma ei ole kunagi haiguse pärast koju jäänud,» teatas minust vanem ja kogenum kolleeg enam kui 25 aastat tagasi, kui ma end esimest korda oma tööelu jooksul tõbisena tundsin. «Ma olen ka 40-kraadise palavikuga tööl käinud. Töö on vaja ära teha!» Teine meenutas seepeale, kuidas ta oli nädal aega kopsupõletikuga tööl käinud ja kui ta siis raskes seisus haiglasse pandi, ei vandunud ta alla, vaid lasi kõik vajalikud dokumendid palatisse tuua. Kui ta just meelemärkuseta ei lebanud, tegeles ta nendega sel ajal, kui arstid ja õed ei näinud.

Nemad olid oma aja kangelased. Nii käisin ka mina kangelasena tööl edasi, ehkki silmad olid palavikust märjad ja ümbruse tajumisega oli raskusi. Väike nohu, köha või kerge palavik ei olnud veel paar aastat tagasi mingi takistus, et tööle minemata jätta. Aeg-ajalt püüdis mõni selge mõistuse juures olev kolleeg küll manitseda, et selline kontoritäie kolleegide nakatamine ei ole mõistlik, või mainis kõrgem ülemus naljaga pooleks, et ta ei kavatse kellelegi riiklikke matuseid korraldada, kangelased aga ei andnud alla.

Tagasi üles