N, 8.12.2022

Soome-ugri keeled. Kust need oksad hargnesid?

Kadri Allikmäe
, reporter
Soome-ugri keeled. Kust need oksad hargnesid?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Soome-ugri keelepuu oksad on harulised ning hargnevad ehk veelgi, mõni keel on kuivanud lehena juba maha kukkunud. Et keeled säiliksid, on vaja neid rääkida, ütles keeleteadlane Miina Norvik.
Soome-ugri keelepuu oksad on harulised ning hargnevad ehk veelgi, mõni keel on kuivanud lehena juba maha kukkunud. Et keeled säiliksid, on vaja neid rääkida, ütles keeleteadlane Miina Norvik. Foto: Keelepuu Allikas: Https://www.blog.keel.ut.ee/horisont/keelepuu/, Külli Prillop

Küllap on mõnigi meist koolipingis istudes näinud soome-ugri keelepuud ning vaadanud imestuse või hämminguga, kuidas saab eesti keel olla seotud näiteks Põhja-Jäämere-äärse nganassaani rahva keelega. Seosed on ajaliste ja ruumiliste vahemaade tõttu kohati õhkõrnad, kuid need on olemas, räägib soome-ugri keeleteadlane Miina Norvik.

Et homme, 14. märtsil, kirjanik Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistatakse emakeelepäeva ning sel aastal on Abja-Paluoja soome-ugri kultuuripealinn, uuris Sakala temalt, kuidas on eesti keel kujunenud selliseks, nagu see praegu on, kuidas need keelepuu oksad ikkagi hargnema hakkasid ning mis saab tulevikus.

Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur Miina Norvik on uurinud soome-ugri keelte läänemeresoome haru ning tõmmanud seoseid ka nende rahvaste arheoloogia ja geneetika vahel.

Miina Norvik
Miina Norvik Foto: Renate Pajusalu

Miina Norvik, kui mängida mõttega, et eesti keel on justkui väga hea roog, võib-olla isegi magustoit, siis kuidas on hakatud seda valmistama ja millega on seda maitsestatud, et see just selline välja on kukkunud?

Peame minema 4000–5000 aastat tagasi – aega, kui meie keeleperekond hakkas hargnema. Sellest ajast peale on meie keelelistel esivanematel olnud kokkupuuteid teiste keelte kõnelejatega. Kõige vanemad on kokkupuuted indoeuroopa algkeelega. Maitsestanud on eesti keelt näiteks germaani, slaavi ja balti keeled.

Arvatakse, et sõna «mesi» on selline, mille oleme laenanud indoeuroopa algkeelest või indo­iraani keeltest. Balti keeltest, millega oleme kokku puutunud ja mille kõnelejatega koos ehk isegi Läänemere kallastele rännanud, on tulnud sõna «hõim», mis võib küll tunduda vägagi oma sõnana. Mida rohkem tänapäeva poole tulla, seda lihtsamini võiks ka tavakõneleja mõne laenu tuvastada. Sõna «arst» tuli näiteks alamsaksa keelest. Kokkupuuted saksa keelega algasid XIII sajandil, kui siia jõudsid ristirüütlid. Saksa keeles on praegugi see sõna üsna sarnane – «Arzt». Inglise keele hilised laenud tunneme kohe ära. Aga mida sügavamale läheme, seda keerulisem on laene läbi näha.

Keelepuud vaadates tundub, et soome-ugri piruka põhi on ühine. Kust need keeled siis hargnema hakkasid? Mis oli algne keel?

On arvatud, et olnud on Uurali algkeel, millest erinevad Uurali keelekujud on lähtunud. Eesti keel on selles mõttes üsna uus. Ühise algkeele võimaldab postuleerida asjaolu, et nende keelte vahel on leitud märgatavaid sarnasusi.

Kujutaksin seda toitu, millest juttu oli, ette pigem kalatoiduna. Selgroog ja luustik on Uurali päritolu. Kontaktid muude keeltega kumavad küll läbi, aga leiame ikkagi tugeva ühisosa, mis annab kokku ühe keelkonna.

Mis teeb neist keeltest ühe keelkonna?

Kõige lihtsam on tavakõnelejal tajuda ühiseid sõnu. Sügavamad sarnasused, mille peale kohe ei mõtle, on struktuuris: grammatiline info läheb Uurali keeltes pigem sõna lõppu, näiteks mineviku tunnused, pöördelõpud ja mitmesugused liited.

Ühisosa otsides tuleb tähele panna, et kõige kaugematest sugulaskeeltest, näiteks nganassaani keelest, eristavad meid ajaline ja geograafiline kaugus. Me ei puutu tänapäeval kokku näiteks nganassaani või handi keele kõnelejatega. Oleme sarnasemad ikka nendega, kes elavad meie ümbruses, mistõttu kaugemate sugulaskeeltega ongi ühisosa sügavamal. Pealegi on toimunud arenguid eri keelerühmade sees.

Kas sarnasusi on ka nganassaani keelega? Milliseid sarnasusi võib soome-ugri keeltes leida?

Nganassaani sõnale «mou» vastab eesti keeles «maa». Sölkupi sõna «ela» on täiesti samakujuline eesti sõnaga «elama» ja tähendab ka sama. Sõna «tuli» on mari keeles «tul». Mansi keeles on sõnal «minema» sama algus «min-». Ungari keeles sõna «veri» on «vér». Nende näidete puhul on oluline, et tähendus on neil sõnadel sama või lähedane – keeltes on ka juhuslikke sarnasusi.

Vahel võib mittekeeleteadlasel olla sarnasusest raske aru saada, sest keeltes on toimunud erisuguseid häälikumuutusi, aga kui neid teada, oskame tuvastada ka seose. Näiteks eesti «kala» vasteks on ungari keeles «hal», mis on näide k muutumisest h-ks.

Sarnasuste märkamisel on kasu sugulaskeelte tundmisest. Näiteks olen õppinud ungari keelt, aga natuke ka mansi keelt. Nagu keelepuult selgub, on ungari keele lähimad sugulaskeeled just mansi ja handi keel. Mansi keele tunnis saingi kohati ungari keele põhjal aru, mida mõni sõna tähendab. Sõna «három», ungari keeles «kolm», on mansi keeles «χūrum». Ometi on neil rahvastel 4000 kilomeetrit vahet. Ungarlased on lihtsalt oma lähimatest keelesugulastest liikunud läände ning jätnud teel ka endast jälgi maha, mille põhjalt seda võib väita. Seetõttu on niisugused sarnasused igati ­ootuspärased.

Ühist leiab ka sugulaskeelte grammatikas. Näiteks «nägema» on ersa keeles «ńejems». Pööramisel muutub sõna aga «ńejan», «ńejat», mis on üsnagi lähedased vastavatele vormidele eesti keeles «näen», «näed». Ka käändelõpud võib ära tunda. Näiteks sõna «südamest» on ersa keeles «śedʹejste», kus «-ste» on seestütleva käände lõpp.

Sõna «koda» puhul on sarnasus ka handi keelega?

See sõna on äratuntav mitmest keelest. Mari keeles on see «kudo», saami keeles «goahti», soome keeles «kota». Nii et mida lähemate sugulaskeelte poole vaadata, seda rohkem on sarnasusi. Handi keeles on vaste «χɔt». Kui aga teada, et k on muutunud h-ks, on seost ehk juba lihtsam märgata. Mitmes keeles on tähendus «maja». Samas udmurdi keeles on selle tähendus pigem «suveköök», aga selleski võib näha koda, kus inimene tegutseb. Mulle endale tuleb silme ette püstkoda ning Lennart Meri filmi «Veelinnurahvas» algus: kunagi süütas inimene oma lõkke kuuse all, seejärel püstkojas, ukse vastas, püha samba kõrval. Sõnast «koda» oleme tuletanud ka sõna «kodu».

Kuidas neid seoseid ja sarnasusi on tuvastatud? Kuidas me ikkagi teame, et oleme sealt Uuralitest pärit?

Sõnavara on olnud üks põhiline infoallikas, samuti on võetud arvesse grammatikat. Keelte rühmitamisel keelkonda ning selle sisemise liigenduse esitamisel on kasutatud võrdlev-ajaloolist meetodit, mis põhineb häälikumuutuste tuvastamisel ja nendega arvestamisel. Sealjuures on oluline vältida juhuslikke sarnasusi. Üksnes ühest näitest ei piisa, et sugulust tõestada, vastavused peavad olema süsteemsed.

Meie idast tulemist kinnitavad ka geneetika ja arheoloogia. Need annavad lisatõestusmaterjali, et sellised ränded on toimunud ja on midagi, mis meid ühendab. Geneetikud on näidanud, et on olemas niinimetatud idakomponent, mida leidub Siberi rahvaste geenipärandis, kuid mis on mingil hulgal olemas ka teistel Uurali rahvastel, sealhulgas eestlastel.

Arheoloogiast teame, et inimene jätab rännetel endast materiaalseid jälgi. Sellegi järgi on oletatud, et meie keelelised esivanemad on idast siiapoole rännanud.

Eesti poole liikumist seostatakse viimasel ajal töö- ja tarberiistadega, näiteks teatud tüüpi odaotstega, mis arheoloogiliste väljakaevamiste andmetel hakkasid Volga aladelt siiapoole levima umbes 4000 aastat tagasi või hiljem. Varem seostati läänemeresoomlasi kammkeraamika kultuuriga, mis jõudis Eesti aladele umbes 5000 aastat tagasi, kuid see on siiski osutunud liiga varajaseks. Siin on olnud rahvast ka enne meid, aga need ei ole olnud lihtsalt läänemeresoome keelte kõnelejad.

Sedasi üritataksegi luua seoseid keeleteaduse, arheoloogia ja geneetika vahel, isegi kui kõike ei saa seostada. Aga kõik uurimissuunad kinnitavad, et läänemeresoome algkeele kõnelejad võisid siia jõuda 3000–2500 aastat tagasi. Enam-vähem sellesse aega jääb ka see, kui läänemeresoome keeled hakkasid hargnema iseseisvateks keelteks.

Kõige varasemaks peetakse lõunaeesti keelekuju lahknemist, mistõttu see on ka keelepuul eraldi näidatud. Põhjaeesti keelekuju eristus ehk alles umbes 1000 aastat tagasi, kuid hilisem areng on toimunud kõrvuti.

Mida teha, et eesti keel säiliks? Kas see puu kasvab edasi või mõned oksad kuivavad ja lehed langevad?

Selleks, et keel säiliks, tuleb seda kasutada ning anda edasi järeltulevatele põlvedele. Võib eeldada küll, et aegade vältel see puu teiseneb, eriti kui võtta arvesse mõne Uurali keele väga väikest kõnelejaskonda. Meie teha on aga see, et eesti keele oks oleks ikka noor ja värske.

Väljendeid soome-ugri keeltes

Liivi

Algid murtõgid, amā līb jõvīst! – Ärge muretsege, kõik läheb hästi.

Se u’m sūr lǭja. – See on suur paat.

Vadja

Pakkaizõlla lumi krutizõb. – Pakasega lumi krudiseb.

Tänävoon õli üvässi kallaa. – Tänavu oli palju kala.

Vepsa

Hän varastab adivoid. – Ta ootab külalisi.

Honuz om ani kodikaz. – Tuba on väga hubane.

Karjala (aunusekarjala)

Vahnu suvaičus ei ruostu. – Vana arm ei roosteta.

Muailmal on vie hyviä rahvastu. – Ilmas on veel häid inimesi.

Isuri

Leibä soola! – Jätku leiba!

Miä em muissa. – Ma ei mäleta.

Põhjasaami

Sáhtango veahkehit mo nu? – Kas saan kuidagi aidata?

Dus leat čáppa čalmmit. – Sul on ilusad silmad.

Mari (niidumari)

Мелна ямде. (Melna jamde.) – Pannkoogid on valmis.

Вашке кеҥеж лиеш. (Vaške kengež liješ.) – Varsti on suvi käes.

Udmurdi

Нюлэскы губияны мынӥмы. (Njuleskõ gubijanõ mõnimõ.) – Läksime metsa seenele.

Тӧл бусэз тӧлӟытӥз. (Töl busez töldzõtiz.) – Tuul ajas udu laiali.

Handi

Ащємән көрєм ăԓса. (Aštšemõn körem alhsa.) – Mu isa küttis ahju.

Нăӈ кєпа йăӈха щив! (Nang kepa jangha šjiv.) – Mine sina ka sinna!

Mansi

Кон сака во̄ты. (Kon saka vootõ.) – Väljas on väga tuuline.

Ам нэ̄та̄л. (Am neetaal.) – Mul ei ole naist.

Komi (sürjakomi)

Ывла вылас няйт. (Õvla võlas njait.) – Õues on porine.

Миянлы колӧ ветлыны вузасянінӧ. (Mijanlõ kolö vetlõnõ vuzasjaninö.) – Me peame poodi minema.

Ersa

Иля ризнэ, весе карми вадря. (Ilja rjizne, vjese karmi vadrja.) – Ärge muretsege, kõik läheb hästi.

Ловось солы бойкасто. (Lovosj solõ bojkasto.) – Lumi sulab kiiresti.

Allikas: Sven-Erik Soosaar, «Hõimukalender 2020»

Märksõnad
Tagasi üles