Farištamo Eller: kas keegi julgeb oma nime alt kirjutada, et tema ongi see, kes prügi maha viskab?

Peale konide ja muu prahi on Viljandis lume alt välja sulanud maha visatud maskid. Foto: Elmo Riig

SOTSIAALMEEDIAS sattus hiljuti ette postitus sellest, kuidas lasteaialaps oli omal armsal kombel teinud emale ettepaneku: kingiks Eestile sünnipäevaks selle, et ei viska üldse prügi maha!

Viljandi on imetore koht elamiseks, imeilus koht olemiseks ja mu lapsel on siin vahva lasteaed. Lasteaeda kõnnime luksuslikult igal hommikul umbes viisteist minutit jalgsi. Ei möödu vaat et päevagi, kui me ei korjaks üles vähemalt väikese kotitäie jagu prügi. Kõike ei jõua, aga lohutuseks tuletan endale meelde, et on ka homne päev. Ja siis ülehomne. Sest ausalt: prügi, mille seas on eriti palju suitsukonisid, tundub neil tänavatel maa seest välja kasvavat. Mulle endale on need prügireidid filosofeerimisaeg, mille jooksul kõikvõimalikke mõtteid läbi mõelda ja arendada.