Ma piiran ennast ise praegu tunduvalt rohkem, kui teadusnõukoda isegi unistada julgeks. Osaliselt seetõttu, et ma kardan, osaliselt seetõttu, et tajun endal lasuvat vastutust, ning, noh, osaliselt ka sellepärast, et mul pole midagi selle vastu, kui saan südamerahus magada, raamatuid lugeda ja filme vaadata. Piirangute ümber lahvatanud arutelu vaatan niisiis veidi eemalt. See on suur privileeg, ma tean.
Silma on jäänud, et paljud inimesed, kaasa arvatud poliitiline opositsioon, süüdistavad valitsust selles, et ta ei kehtestanud piiranguid varem.