Kõlas esimene laanepüüvile

Kuusk tagab laanepüüle varjekoha ja pakub sobivat mikrokliimat. Foto: Karl Adami

Veebruari viimased ja märtsi esimesed päevad on möödunud kevadiselt. Päikesepaistelised ilmad on suisa välja kutsunud ja et lumevaip on kadunud, annab nüüd liikuda sealgi, kus varem ajas suuskade või räätsadeta kulgemine võhmale. Ka mind pani üks sääraseid päevi teelt metsatukka põikama.

Suur ja võimas musträhn tagus männil juba pesaõõnsust, kuid mind nähes tuhises ta oskuslikult läbi metsa kaugustesse. Küllap saab ta alustatut jätkata ja ma ei hirmutanud teda ülemäära.

Kuuskedel ja kaskedel toimetanud porrgi näis juba pesapaika otsivat. Märganud mind, tegi ta muidugi näo, et otsib toitu, ent kui olin peaaegu jõudnud selja keerata, ronis lahtise puukoore vahele. Just niisugustesse paikadesse meeldib porrile pesa meisterdada ja talvel öömajale jääda. Mõtlesin endamisi, et küllap nad ikka praegu pesitsema ei hakka, vaid üksnes vaatavad koha üle ja määravad territooriumi kindlaks.