Palun meile üks kass, üks kana ja üks pealuu!

Kui normaalne Eesti pere võtaks ühist nädalavahetust plaanides kavva kohvikus ja loomaaias käigu või teeks imetlustiiru talvises rabas, siis Priksid otsustasid kujutava kunsti kasuks. Ei, me ei põiganud silmi nuumama kunstisaali, vaid soovisime olla ise loojale lõuend.

Et soovin kogu loo algusest peale ausalt ära rääkida, pean ajamasinat õige mitme kuu jagu tagasi kerima, sest just siis otsustas meie gümnasistist joonistamishuviline võsuke emmele ühe joonega maalitud kassipildi kinkida. Emal süda loomulikult rõkkas rõõmust ning ülevoolavas meeleolus lubas ta lasta selle pildi oma käele tätoveerida. Mina ei saanud ju kehvem olla ja nõudsin järeltulijalt ka endale pilti, mida lasta nahale lüüa. Saingi igati ontliku pealuu, mille suuavas on klaveriklahvistik.