Mart Salumäe: esimest korda elus suudan pastoripalgaga peret üleval pidada

Kaks korda kuus käib Mart Salumäe jumalateenistust pidamas Torontost 160 kilomeetri kaugusel asuvas Saint Catharine’i linnas elavate eestlaste kogudusele. Sealt poolesaja kilomeetri kaugusel on maailmakuulus Niagara juga, mille erakordsust ei väsi hingekarjane kunagi imetlemast. Igal aastaajal pakub see paik uusi elamusi. Foto: Erakogu

Kakskümmend aastat Viljandi Pauluse koguduses pastoriametit pidanud Mart Salumäe on augustikuust teeninud Toronto Peetri kogudust Kanadas.

Kümneks päevaks kodumaale naasnud hingekarjane on suure lombi taha mineku otsusega rahul. Kui aastase katseaja järel antakse heakskiit, jääb ta Kanadasse viieks aastaks. Samuti peab ta võimalikuks, et püsib Torontos kümme aastat või kauemgi. Kümneaastase tööstaažiga hakatakse Kanadas pensioni maksma.

Üks ajend, miks vaimulik koju käima tuli, oli Läänemaal Roostal peetud Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) õpetajate konverents, millest ta on igal aastal osa võtnud. EELK pastor on ta tegelikult tänaseni, sest 2010. aastal allkirjastasid kodu- ja väliseesti kirikud ühinemislepingu.

Kohtun Mart Salumäega Grand Hotel Viljandis, kus ta pastoriameti kõrvalt töötas aastaid müügijuhina ning ajas majandusasju. Kahetunnise vestluse jooksul ei kao Salumäe näolt kordagi naeratus.

Kodumaa kirjutuslaual

Kuidas ta on toime tulnud koduigatsusega, mis Eestist eemal olles paratamatult tekib? «Skype on kõvasti aidanud: kodumaa on mul kirjutuslaua taga kogu aeg olemas. Internetist vaatan ka iga päev Eesti uudiseid. Kodumaal on väga põnev,» muheleb ta.

Teatud mõttes on Mart Salumäe ka Kanadas nagu kodus. Toronto Peetri kogudus on väliseesti piiskopkonna suurim. Liikmeid, kes kiriku heaks annetavad, on tuhande ringis. Just sellest rahast sealne kirik elabki.

«Kanada ühiskond, eriti väliseesti kogukond on harjunud annetama. Nad on oma toimetamised, seltsitegevuse ja kõik muu just sellele rajanud. Toronto Eesti maja kerkis omal ajal annetuste ja ühise tööpanusega,» kõneleb vaimulik. «1949. aastal jõudsid paljud põgenikud Saksamaalt ja Rootsist Kanadasse, kuid sõjainvaliidid, kelle tervis oli väga kehv ja keda suure lombi taga ei tahetud, jäid Euroopasse ning nende toetuseks korjati Kanadas suuri summasid,» toob ta veel ühe näite.

Läände pagenud eestlased võtsid kodumaalt kaasa kultuuri, mis Eestis enne sõda valitses. Salumäe tuletab meelde, et kõikvõimalikud seltsid ja majandusühingud olid 1920. ja 1930. aastatel väga populaarsed. «Eestis tehti nõukogude ajal inimestele kõva ajuloputus ning kõik see, mis on vabatahtlik, hakkas tunduma ebaoluline,» selgitab ta.

Valdav osa eestlasi jõudis Kanadasse Teise maailmasõja lõpul ja praeguseks on nad üsna eakad. «Kõige rohkem on neid, kes on pärit saartelt, Lääne- või Põhja-Eestist, kust oli laevadega hõlpsam pageda,» räägib kirikuõpetaja. Ometi on ka päris palju Viljandimaa inimesi, näiteks Viljandi aukodaniku Roman Toiga trehvab Mart Salumäe sageli.

«Roman Toi on juba 95-aastane, aga endiselt väga ergas ja aktiivne ning sõidab autoga. Arutame temaga tihti ilmaasju. Jõulude ajal, kui meie noor organist käis USA-s, asendas Roman teda edukalt,» kõneleb ta ja lisab, et sel suvel on Roman Toil plaan taas Eestisse tulla.

Paljude teiste koguduse liikmete tervis nii hea ei ole. Nemad panid pastorile südamele, et too kodumaal kõike hästi tähele paneks ja hiljem neilegi nähtust pajataks.

Mart Salumäe arvates on imetlusväärne, kuidas väliseestlased on suutnud võõras keskkonnas oma keelt, religiooni, kultuuritraditsioone ja ilmavaadet austada, säilitada ning järgmistele põlvkondadele edasi anda.

«Pagulased hoidsid alles kodumaalt kaasa võetud pärandit, sest neile jäi Eesti pooleks sajandiks vaid mälestuste maaks. Seepärast kuluks kodueestlastele hädasti ära võõrsil säilitatud eestluse aatest vahetult osa saada. Viis, kuidas näiteks Kanada eestlased pühitsevad Seedriorus suviharja, kogunevad tähistama võidupüha Toronto Eesti majas või korraldavad noortele eestikeelset täienduskooli, väärib austust,» kõneleb ta.

Olgem eestlased!

«Kodumaal oleme pahatihti keskendunud pelgalt rikkaks ja ilusaks pürgimisele. Eestlastena püsimise rikastavat jõuvaru ei osata õigesti hinnata. Minu meelest on eurooplaseks või maailmakodanikuks saamise eeldus eestlaseks kasvamine. Multikultuurses maailmas ei suuda keegi läbi lüüa ilma rahvusliku identiteedita. Seda pole vaja igal sammul teistele esitleda, küll aga endale teadvustada,» on hingekarjane veendunud.

Toronto ühiskond on Mart Salumäe sõnutsi multikultuurne. «Selleks et kõik maailma rahvad ja rassid ära näha, pole vaja teha muud kui korraks toast tänavale astuda. Seal on iga päev maailma rahvaste kokkutulek. Astu vaid välja ja pane ka oma põhjamaine kaame pale väljanäitusele!»

Peetri kogudusse kuuluvate perekondade noorematel liikmetel on enamasti mõnest teisest rahvusest abikaasa ja kodune keel ei ole enam eesti keel.

«Olen olnud külaline sellises eesti peres, kus filipiinlannast proua oskab oivaliselt valmistada hapukapsaid ning peab eestimaisest köögist väga lugu,» räägib Salumäe. «Leidsime palju ühist, meil on kodumaal ühiseid tuttavaid. Noorem pererahvas oli hiljuti Eestis käinud, vahetasime lemmikretsepte ja ajasime mõnusalt juttu. Sealjuures jõudsime rääkida ka paljust muust olulisest kuni igavikuliste asjade tunnetamiseni nii Eesti, Kanada kui Filipiini kultuuritraditsioonis.»

Toronto on tema hinnangul ka väga tolerantne ja liberaalne elukeskkond. Eri kogukondade ja inimrühmade suhteid reguleerivad viisakus ning loomulik enesetsensuur.

Mart Salumäe nendib, et nagu USA-s, nii on ka Kanada elus tähtsal kohal autod. «Vahel läbin Torontos päevaga 300 kilomeetrit. Väga palju on ummikuid ja isegi linnast väljas kiirteedel on sõidukiirus tihti 50-60 kilomeetrit tunnis,» kõneleb ta ja lisab, et tema elutempo Kanadas ongi hoopis aeglasem, kui oli Eestis.

Tal jagub aega end harida ja kogu hingega kogudust teenida. Erinevalt Eestist ei pea vaimulik tegelema kiriku majandusasjadega. «Olen lugenud nii mõnegi huvitava raamatu, leidnud näiteks, et väliseesti kirjanduses on vahvaid asju. Vaimulikutööd peab tegema suure sisemise põlemisega ning usun, et nüüd suudan seda taas.»

Tuleb Eestisse tagasi

«Olen 25 aastat pastoriametit pidanud ning esimest korda elus suudan sellega ennast ja oma peret ülal pidada,» tunnistab Mart Salumäe. Viljandist lahkudes tuli tal ametikorter vabastada. Pangalaenu eest ostetud korterisse Viljandisse jäid maha kultuuriakadeemias õppejõuna töötav naine, gümnaasiumis õppiv tütar ning kõrgharidust omandavad pojad.

Et pastoripalk oli väga väike, tuli Mart Salumäel varem pere toitmiseks mitmel rindel rabada. Näiteks juhtis ta 1999—2002 Tallinnas EELK diakooniakeskust. Pauluse kiriku pastoriameti kõrvalt teenis ta aegade jooksul veel teisi kogudusi, juhtis projekte ning tegi muid kõrvaltöid.

Mart Salumäe ei ole oma arvamust kunagi vaka all hoidnud, kuigi see pole alati kasuks tulnud. Mõistagi tekitab see vahel vastuolusid. Hingekarjane möönab, et ega Kanadaski kõik alati laabu. Siiski ei kavatse ta ühe kildkonna huvide eest seista, vaid soovib alati mõelda terviku kasule.

Hoolimata kõigest heast, mis suure lombi taga on, kavatseb Mart Salumäe ühel heal päeval Eestisse naasta. «Kanadasse ma surema jääda ei kavatse.»