On kahtlane võtta tööle inimest, kui ta ei suuda ennast esimese kümne minutiga tutvustada, öelda, miks on kohale tulnud ja millised on tema oskused. Seda on arvanud mitu tööandjat, kellelt olen
uurinud noorte töötamisvõimaluste kohta.
Eneseväljendusoskus on tänapäeva mõõk, kilp ja raudrüü
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülikooli õppejõud on nentinud, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on esmakursuslaste kirjaoskus märgatavalt halvenenud. Järelikult ei oska noored oma mõtteid väljendada ega vestluspartnerile, sealhulgas tööandjale oma teadmistest selget pilti anda.
Kui aus olla, ei puuduta see ainuüksi noori. Kirjutamisoskus tuleb kasuks igaühele, ükskõik, millises eluvaldkonnas ta tegutseb. Sellest on abi tööl, kodus ja teistega suheldes ning muidugi ka iseenda tundmaõppimisel.
Alustagem tööelust. Kogemused on näidanud, et edukamad on need tööotsijad, kes suudavad oma oskusi ja tugevaid külgi veenvalt esile tõsta. See võib tunduda ebaõiglane, kuid on ometi mõistetav: tööandjal ei ole aega korraldada kutsemeisterlikkuse võistlusi. Pealegi eeldavad paljud ametikohad muu hulgas klientidega lävimist, mistap hea eneseväljendusoskusega ladusast suhtlejast on firmale rohkem kasu.
Tähtis on silmas pidada sedagi, et igapäevane tööalane suhtlus on suuresti kolinud internetti ja kirjaoskus on voorus, mis aitab kaasa ettevõtte edule. Hästi korraldatud viisakas kommunikatsioon jätab meeldiva ja usaldusväärse mulje.
Õigel ajal edastatud täpne teave suurendab efektiivsust ning võimaldab vältida probleeme — mõelge kas või nendele kirjadele, mida saadavad teile koju pangad, kindlustusfirmad, riigiasutused ja kes kõik veel.
Mida te arvate reklaamkirjadest, milles leidub kirjavigu, lauseehitus lonkab ja informatsioon on vastuoluline? Kelle teenuseid te tellite? Arvan, et tean vastust.
«Postimees» vahendas Iisraeli teadlaste uurimistulemusi, millest nähtus, et sotsiaalselt tõrjutud noortele võib kasuks tulla blogimine ehk internetis mõttepäeviku pidamine. Tähtsad tunduvad kaks tähelepanekut.
Noored blogijad ütlesid, et ammutasid internetipäevikust enesekindlust, nende enesehinnang paranes, nad muutusid emotsionaalselt tugevamaks ning tulid keerulistes olukordades paremini toime.
Need, kelle postitustele lisandus kommenteerimisvõimalus, muutusid ühtlasi väljaspool arvutimaailma sotsiaalselt aktiivsemaks.
Kokkuvõtteks: internetipäevikut pidama hakates suurendasid noored oma ellujäämisoskusi ja muutusid aktiivsemaks. Arvutite ja satelliitide ajal ehk infoühiskonnas pakuvad eneseväljendus- ja läbirääkimisoskused ning informatsioon mõõga, kilbi ja raudrüü, mis aitavad ellu jääda ja raskustest läbi murda.
Mina teen vahet kirjutamisoskusel ja grammatikal. Grammatika on tehnika — vahend, reeglid, määrustik. Kirjutamis- ehk eneseväljendusoskus on laiem — see on elu. Sellepärast hindan oma emakeeleõpetajaid, kes eristasid järjepidevalt õigekirja ning kirjandite mõtet, sisu.
Koma puudumine ei tähenda alati mõtlemisvõimetust. Kirjutis võib sisaldada suurepäraseid mõtteid ka siis, kui pole grammatiliselt kõige korrektsem. Teisalt ei tähenda grammatiline korrektsus automaatselt kõrget loomelendu.
Ometi võivad ka säravad mõtted väga oskamatult kirjapandud teksti ära kaduda ja kadunuks jäädagi. Kuigi pedantne korrektsus võib mõnikord tähendada masinlikkust, on hea tehnika meisterlikkuse alus iga elukutse puhul, alustades ehitajast ja treialist ning lõpetades kirjanike, näitlejate ja tippsortlastega.
Mulle meeldivad kirjutamise juures nii loomingulisus kui analüütilisus. Järelemõtlemine, kirjapandu täiendamine ja korrigeerimine muudavad tulemuse täiuslikumaks. Ega asjata öelda, et harjutamine teeb meistriks.
Seepärast ongi tööotsijal kasulik kirjutada endale mitu korda läbi, mida ta uuelt ametikohalt ootab, miks just tema sinna sobib, missugused lisaväärtused annavad talle teiste kandideerijate ees eelise.
Kirjutamisoskusest on kasu ka argiprobleemide puhul. Nende aus lahti kirjutamine pakub hea võimaluse näha murede peidus olevaid tahke ja leida lahendusi.
Ega asjata öelda, et eesmärgid ja nende saavutamise plaanid tuleb kirja panna. Must valgel saab mõte konkreetsema näo, täieneb ja täiustub. See võimaldab astuda muutuste teel tõhusa sammu — sammu rikkama elu poole.
Ent naaskem noorte kirjutamisoskuse juurde. Ei maksa pahaks panna, kui vihikusse kirjutamine neile vastumeelne on: nende käed ei mõtle enam pastaka, vaid arvutiklaviatuuri keeles.
Noorte kirjutamis- ja eneseväljendusoskust saaks innustada uute viisidega. Esseed ja arutlevas stiilis koduülesanded võiksid olla blogipõhised. Mind paelub mõte, et mõnel teemal blogipostituse kommentaariumis tekkiv arutelu motiveerib õppureid tõsisemalt argumenteerima ja infot otsima — õppima kõrgkooli stiilis.
Mõistagi kerkib seejuures ka privaatsuse, turvalisuse ja kiusamise küsimusi, kuid pöördudes tagasi Iisraeli teadlaste uuringu juurde, tõdegem, et nõnda paranevadki noorte ellujäämisoskused.
KES MA OLEN
Heiki Järveveer,
mõtlev kodanik
Mul on alati au öelda, et olen Järveveer ja viljandlane. Minu kodukool oli Viljandi maagümnaasium, kus minu põlvkonnale anti kaasa tubli annus head humanitaarharidust. Eriala omandasin Tartu ülikoolis sotsiaaltöö ning sotsiaalpoliitika vallas. Praegu töötan Tartus mittetulundusühingus Johannes Mihkelsoni Keskus, kus aitame inimestel paremale järjele saada.
Kirjutamisharjumus jäi mulle külge gümnaasiumis, kus õpetaja Alli Lunter
suutis nii kirjanduse kui emakeele tunnid huvitavaks muuta. Praegu kirjutan rohkem sahtlisse, kuid aeg-ajalt avaldan arvamuslugusid mõnel ühiskondlikul teemal.