Repliik ⟩ Surma õppetükk

Eesti kultuuris pole väga kombeks rääkida inimestest head siis, kui nad elavad. Aeg-ajalt tõstetakse inimesi nende saavutuste eest esile, aga kas neid peab väärtustama üksnes siis, kui keegi midagi suurt korda saadab?

Pahatihti saadakse kellegi väärtusest aru alles siis, kui ta on jäädavalt lahkunud. See paneb mõtlema, kas oskame väärtustada inimesi ajal, mil nad on meie ümber. Kas ja mida ütleme neile head või tunnustavat? Kuivõrd toetame kellegi püüdlusi tema eesmärgi suunas? Siis saaksid nad osa sellest tunnustusest kätte elavana ja saaksid sellest täit rõõmu tunda.