GALERII JA VIDEO: ⟩ Tõukekelguga soo peale kalamarja sööma

Juba hommikul kella 11 ajal soovis tõukekelgu matkale tulla mõnikümmend inimest. Fotol on kelgutama tulnud perekond. Foto: Marko Saarm

Jõuludest alates on sajad huvilised käinud Öördi rabas Teesool Algis Martsoo juhtimisel tõukekelgumatkadel. Laupäevalgi tulid kümned kelgutamishuvilised kohale. Kolm rühma tähistasid üllatussünnipäeva ning üks paar kelgutades ja kalamarja süües pulma-aastapäeva.

Kella 11 ajal hommikul seisis Teesoo bussipeatuses Soomaal juba paarkümmend inimest väikestes salkades. Iga kahe tunni tagant tulid uued rühmad, kella viieni välja. Matkajuht Algis Martsoo kinnitusel on ka 23. ja 24. veebruar üsna täis broneeritud. Ülejäänud päevadel saab veel kelgutama tulla.

"See on tõesti väga populaarseks läinud," nentis ta. "Võiks öelda, et sajad inimesed on kelgutamas käinud ning iga räätsamatkal käija kohta on meil olnud 10 kelgutajat."

Martsoo selgitas, et kelgutajaid on olnud palju ilmselt sellepärast, et nelja ja poole kilomeetri pikkune rada on jõukohane kõigile.

Kuus rühma jäid täna siiski tulemata. "Nad peavad kodus isolatsioonis istuma, aga teised grupid on õnneks asemele tulnud," lausus Martsoo.

Tõukekelguringile saab minna hommikul kella 11-st. Seejärel asuvad rühmad teele veel kell 13, 15 ja 17. Mõnel päeval jagub kelgutajaid ka pimedasse ning tullakse alles kella 19 ajal. Enamasti tulevad inimesed lihtsalt kelgutama, aga vahel palutakse kaasa giid, kes loodusest lähemalt räägib.

Ja kui mõnel inimesel on kaasas piknikukott, siis üks täna saabunud pere läks pärast matka sööma sooja toitu, mida neile paari kilomeetri kaugusel sinise vaatetorni juures valmistati.

Kelgumatk oli mitmele üllatuskingituseks

Pärnust kohale sõitnud Annika Kersalu ütles, et kui üle aastate on selline talv, siis tuleb seda ära kasutada. "Lastele tuleb kas või põhimõtteliselt ära näidata, mida talvel üldse Eestis teha annab: mis on uisutamine, suusatamine ja liigutamine," lausus ta. Kersalu pere oli tulnud viiekesi ning pereemal oli ka suur hulk pirukaid kaasas. "See on tore, et eesti rahvale meeldib metsas käia. Esimese koroonalainega läksid ka kõik metsa – oli nagu laulupidu," lisas ta.

Harjumaalt pärit Merike Urbaniku olid poolpimesi sünnipäevaüllatuseks kohale toonud sõbrad. "Ma ei teadnud enne mitte midagi, see oli minu sünnipäevakingitus. Seda ma ka ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Sõbrad kinkisid sünnipäevaks 24 tundi sõpradega," sõnas Urbanik. Sõbrannad olid lubanud, et Soomaal ka ööbitakse.

Brit Vister-Kaasik tuli abikaasa Raikoga Tallinnast matkama, et tähistada ühe aasta möödumist pulmadest. "Meil on väike laps, mu ema elab Pärnus, laps on tema juures hoida ja meil oli võimalus tulla esimesele kohtingule pärast lapse sündi," rääkis Vister-Kaasik. "Teeme matka ja pärast läheme Pärnusse hotelli – väike spaa ka veel enne, kui kõik kinni läheb."

Pere oli räätsamatkal juba enne käinud ning niisamagi metsas ja rabas konnanud. "Tahtsime just tõukekelgumatkale tulla," ütles mehele üllatuse teinud naine.

Õpetajana töötavale Kersti Koppelile Pärnust tegid mees ja lapsed sünnipäevakingituse ning pere tuli kohale jõulude eel tehtud video peale, kus jää paistis läbi. Nüüd on jääl küll lumi peal, aga tuldi ikka.

Soomaa matkajuht Algis Martsoo avastas tõukekelgu raja metsas seigeldes ning soovis esmalt enda sünnipäeval sellega külalistele üllatust teha. Nüüd aga on see olnud selle talve kõige populaarsem rada. Foto: Marko Saarm

Tõukekelgu teevad mugavaks ja kiireks jalased

Otsustame isegi fotograafiga raja läbi teha. Kohe alguses tulevad meile vastu nõukogudeaegsete Soome kelkudega vanahärrad, kes on samal rajal juba viiendat korda.

"Eelmine pühapäev käisime, nägime päikeseloojangut metsa vahel – loodus kutsub! See on asi, mida raha eest osta ei saa," sõnas üks neist.

Algis Martsoolt nad kelku ei üüri, vaid tulid oma kelkudega. "Aga selle vastu pole meil midagi – nemad peavad ka teenima."

Esimest korda käisid mehed rajal siis, kui soo oli üleni kaetud jääga ja sellealune 60 sentimeetri sügavune veekiht paistis läbi, ning ongi käima jäänud.

Sõidame edasi. Alguses kulgeb rada otse ning kelguga koos tuleb üle ronida paarist soode taastamise käigus veele ette ehitatud paisust. Üles on pisut keeruline ronida aga alla on väga mõnus libiseda.

Rada läheb üldiselt üsna otse ning suundub siis silmusekujuliselt metsa alla, kus on juba pisut põnevam sõita. Alumiiniumist raamiga kelgud on kerged, tänu plastist jalastele libisevad need imehästi ning kui keegi kelgul ka peal istuks, ei oleks edasi liikuda raske.

Väga mugav on reguleeritava kõrgusega juhtraud, mille saab parajaks sättida ka lapsele. Tegelikult ei pea lapsed kogu retke ise läbima. Selleks puhuks on Martsoo võtnud kaasa mõned klassikalised Soome kelgud, kus laps saab ees istmel olla. Samas on tõukekelkude jalaseid tuunitud, et need ikkagi sama hästi libiseksid kui alumiiniumkelgud.

Tekib juba küsimus, kust nii mugava sõiduriista endale osta saaks, ehk saaks sellega linnaski liigelda. Algis Martsoo räägib, et niisugused tõukekelgud maksavad rohkem kui 200 eurot ning kes soovib, saab panna alla suusad ning kinnitada kelgule pakikorvi ja pidurid ning koos lisavarustusega võib esmalt üsna tagasihoidlik sõiduvahend minna maksma isegi 700 eurot.

Kiiresti edasiliikuvate kelkudega saab tuhiseda nii metsa vahel kui 569 meetri pikkuse rabapaisu peal, mis loodi selleks, et vesi uuesti rabasse tuua. Tõsi, selle pärast on vesi nüüd ka metsa all ning lagundab puid. Aga see ongi eesmärk: et sellest metsast, mis on tekkinud kuivendamise tulemusena, saaks uuesti soo.

"Läheme alale, kus inimene on jõhkralt sekkunud. Siin on sel aga hea eesmärk: soo taastamine. Maailmas on tunduvalt rohkem soid kaotatud, kui metsi, suisa 90 protsenti soodest. Iga soo taastamine on maailmale hea ja selle nimel võib siin metsa tappa," rääkis Martsoo. "Umbes kümme aastat saab seda rada veel kasutada, siis võib juhtuda, et puud hakkavad juba kukkuma."

Osad laenutatavatest kelkudest olid ka klassikalise soome kelgu moodi. Nii said ka väiksemad lapsed kerge vaevaga kaasa sõita. Foto: Marko Saarm

Paisude tõttu saab metsastuvast rabast uuesti soo

Praegu leiab matkahuviline tee pealt aga põnevaid vaatamisväärsusi: kopratammi, koprapesa, suuremate ja väiksemate loomade jälgi.

Puude peal võib näha üraskite töö tulemust ning kelgutamine on ka lihtsalt mõnus.

Peatselt kohtume juba tagasi sõitva Merike Urbaniku ning tema kahe sõbrannaga. "Üle pika aja sai ikka vere maitse suhu. Keerata oli veidi raske, panime korra puusse," rääkis ta. "Aga väga äge."

Väiksena on sõbrannad kõik Soome kelguga sõitnud. Kui vanakoolikelgul jalased loperdasid, siis uus on mugav, leidsid nad.

Meiega sõitis kaasa matkajuhiks õpiv Jane Rebane, kes tudeerib Luua metsanduskoolis teisel kursusel ning on praegu sealsamas teist aastat praktikal. "Tulevikus loodan siia tööle tulla," ütles ta. "Mina leian, et tuleb oma kodukanti tunda. Et elan ise Pärnus, on Soomaa kõige lähem. Kõigepealt tuleb oma õuealust tundma õppida ja siis võib kaugemale vaadata."

Tänu sellele, et Rebane on seda eriala ja ka loodust rohkem tundma õppinud, on ta metsas käies muutunud palju tähelepahelikumaks. "Kõik samblad, üraskid – see on veel üks maailm meie maailma sees ja see on nii huvitav," rõkkas Rebane.

Seejärel tutvustas ta meile põhjalikult ürastike hingeelu ja paljunemisrituaale ning näitas, kuidas üraskite valmikud end puu seest välja kaevavad.

Meile vahepeal järele jõudnud Algis Martsoo ütles, et tihti ei soovigi inimesed tõukekelgumatkal liiga palju loodusest kuulda, vaid tahavad niisama olla. "Inimesed tulevad lõõgastuma," nentis ta.

Jane Rebase sõnul on juhtunud, et linnainimesed vaatavad neid imelikult, kui nad räägivad mingist ja ondatrast. "Lastegrupile võtsin loomade pildid kaasa. Mõni siis ütles, et kuule, ma olen seda looma oma õues näinud."

Algis Martsoo lisas, et eile olevat terve rada olnud rebase jälgi täis.

Nüüd jõuamegi pika rabapaisu peale, mille Algis Martsoo ja tema tööpartner Aivar Ruukel on ristinud Öördi muuliks.

Mööda paisu saab kelgutada, kuniks näeb raba. "Selline see raba kunagi oli. Kui kuivendad, hakkab mets kasvama," selgitas Martsoo.

Võidukad kelgutajad Eesti ja põhjamaade pikimal rabapaisul Foto: Marko Saarm

Rabapaisu peal kelgutamine annab võimaluse nautida ainulaadset vaatepilti – mõlemal pool rada laiub raba.

Martsoo rääkis, mis juhtub, kui raba kuivendada. "Raba madaldub, sest turbasammal tõmbab niiskust endasse ja lahti ei lase. See tähendab, et see on nagu švamm, mis vett imab, aga ära ei lagune," räägib ta. "Muudkui kasvab ja nii tekib turvas, aga kui kuivendad, siis kraavi kõrvalt annab soo vee ära ja kõrval hakkavad kasvama puud."

Martsoo sõnul saab soo tagasi siis, kui vesi viia samale tasandile. "Siis käib soostumine kiiresti." Ka selle paisu teke olevat juba kaasa aidanud soo taastumisele. Pais on ainulaadne, sest ei Põhja- ega Baltimaades pole teist nii pikka paisu tehtud. "Kui nii pikka paisu poleks teinud, siis hukkunud metsa poleks, efekti poleks," lausus Martsoo.

"Pirukad hakkavad juba otsa saama, väga pikalt ei saa enam minna,” hõikas meile vahepeal perega mööduv Annika Kersalu rõõmsalt.

Pöördume meiegi selle peale tagasi. Tagasiteel tuleme juba otse, mitte metsarada kaudu. Nahk on sõitmisest märg, tuju hea ja värskest õhust ning liikumisest on tekkinud mõnus rammestus.

Kõik matkajad jõuavad tagasi, parkimisplatsil on üles rivistatud paarkümmend kelku ning uus ring matkajaid läheb juba kelkudega soo peale.