Jubedat elukat meenutati Viljandimaal sagedasti

Karksi kiriku torni lohekujuline tuulelipp. Lohetapja püha Jürile on kirikuid sagedasti pühendatud. Foto: Herki Helves

Draakonitest on juttu olnud eri maade mütoloogias ja rahvapärimustes ning ei maksa mõelda, nagu oleks see müstiline elukas Eesti vanades pajatustes sootuks tundmatu.

Draakon ehk suupärasemalt suur madu on meie folklooris märksa sagedasem tegelane, kui enamasti arvatakse. Lohetapja lugu on üleskirjutuste arvult eesti imemuinasjuttude eesotsas, nii et see süžee on meil üpris levinud. Huvitaval kombel on tähelepanuväärselt palju selleteemalisi lugusid teada just Viljandi ümbrusest.

Laialt levinud elukas

Meie muinasjuttudes ei nimetata hiiglasuurt, üldjuhul kurjade kavatsustega madu-ussi küll loheks ega draakoniks. Eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv täpsustab, et siinkandis on kasutatud sõnu «madu», «suur madu», «meremadu» ja «koletis».  

Järv on oma uurimistöös märkinud, et kangelase ja müütilise lohe võitlus on andnud fabuleerimisainet nii rahvajuttude pühale kui profaansele poolele. Lohemao tapmisest on juttu kõigis mütoloogiates: lohe figureerib iseseisva olendina ning tema surmanud, päästab kangelane valla vee, saab kätte valvatud aarde või vabastab röövitud inimese, enamasti neiu.

«Seda tegelaskuju kohtab ka meie muinasjuttudes,» kinnitas Järv. «Usundiski meenutab lendava tulihänna või pisuhänna kuju just teiste rahvaste lohemadu, ehkki Eestis ei tule see seos nii ilmekalt esile ja kratt on meil ju pigem naabri tehtud. Väljamõeldud juttudes on lohemaoga võrreldav kuju tõesti olemas.»

Järv lisas, et isegi kui jutustatakse lihtsalt «koletu jubedast eläjäst», võib oletada, et mõeldud on ikka üle maailma tuntud lohemadu — hiigelsuurt koletist, kellest räägivad teiste rahvaste jutud.

Printsess ja pool kuningriiki

Järv teeb Eesti variantide üld­iseloomustuseks «Lohetapjast» lühikese kokkuvõtte. Jutu peakangelane lahkub kodust ning läheb teise linna, mis on leinavärvides. Seal kuuleb ta, et iga-aastase tava järgi viiakse peagi koletule maole tütarlaps ning nüüd on liisk langenud kuningatütrele.

Plaanitud ohverdamiskohas mere ääres astub kangelane koletisega võitlusse ja surmab ta lõpuks. Nagu muinasjuttudes kombeks, võib võitlusi olla kolm.

Pärast seda lahkub kangelane mingiks ajaks areeniltt, võtmata vastu printsessi kätt ning poolt kuningriiki. Kuningatütre saatja otsustab esineda vabastaja rollis ja sunnib tütarlast valet tunnistama. Määratakse kindlaks pulmade aeg. Pulmapäeval naaseb tegelik sangar, näitab ette nõutavad tõendid ning abiellub kuningatütrega.

Lohelemb Viljandi

Millega seletada ikkagi tõika, et lohetapjamuinasjutud on olnud Viljandi ümbruses enam levinud kui teistes Eesti piirkondades?

«Jakob Hurda rahvaluulekogu variantide põhjal tehtud lohekaart jätab jah sellise huvitava mulje, nagu oleks Viljandi ümbrus olnud iseäranis lohelembene,» möönab Risto Järv. «Osalt johtub see tõsiasjast, et Viljandi ümbrusest ja Mulgimaalt on üldse rohkem muinasjutte üles kirjutatud kui teistest Eesti piirkondadest: koos Setumaa ja Põhja-Eesti rannikuga on ta selles vallas populaarsemaid alasid.»

Viljandi muuseumi kogudes leidub lohesid mitmes mõõdus ja vanuses. Kõige efektsem leiti umbes praeguse Viljandi lauluväljaku kohal asunud kunagisest Katariina kabelist.

«Ilmselt pärineb see aastast 1400. Lohe on valmistatud paekivist, seetõttu võib eeldada, et Viljandisse jõudis ta siiski Tallinnast,» rääkis Viljandi muuseumi vanemteadur Herki Helves. «Tallinna Suurgildi hoones võib niisuguseid näha praegugi.»

Helvese arvates on lohed Eestimaale jõudnud eelkõige kristluse kaudu. Nimelt on lohe ristiusu sümboolikas kuradi ja üldse paganluse võrdkuju, kellega püha Jüri edukalt rinda pistab.

«Kokkupuuted idamaadega olid sel ajal napid ning eestlased nägid lohekujutisi eelkõige kirikutes,» rääkis Helves. «Inspiratsiooni võis lohelugudele anda muidugi ka tuulispask või tormiga kaasnev vägev müristamine.

Loodusjõud külvasid hirmu ja austust igas maailma otsas ning tekitasid mitmesuguseid seoseid.»

Helves lisas, et ka pilved moodustavad sageli loomasarnase kujundi. Joonistelt tuntud draakonid ongi just sedalaadi ümarate kontuuridega tegelased.

Hirmsad elukad

Risto Järvele ja teistele uurijatele on torganud silma, et kuningatütart himustava olendi välimust eesti rahvajuttudes eriti ilmekalt ei kirjeldata. Õigupoolest ei tehta seda mujalgi. Folklorist Satu Apo möönab, et ka soome muinasjutuvariantides on lohe võrreldes vene ja ungari lugudes kirjeldatuga kahvatu.  

«Usutavasti pole põhjus siiski selles, et omamaiseid olevusi peame loomuldasa vähem värvikaks,» arvas Risto Järv. «Ometi tuleb tõdeda, et Eestigi variantides on koletist kujutatud üsna üksluiselt: enamikul puhkudel mitmepealise mao või kurja vaimuna.»

Ainult kolmel korral on lohet iseloomustatud pisut üksikasjalisemalt. Jaan Sandra kirjapanekutes kohtame meremadu, «kel kuus pääd otsah oll, ja silmä pääh kui tõrvase palli ning merevaimu irmsa kuvve pääga, kelle ega üte kukru pääl, kui hiigla kikkal, ilmatu suur punane-hari veretas». Samuti on mainitud «kahejalgset saatanat, madu pea otsas ja imelised sarvet peas ja suled seljas».

Miks ei jõuta ikkagi detailsema kirjeldamiseni?

«Enamjaolt polegi rahvapärastes muinasjuttude kirjapanekutes pikki kirjeldusi,» selgitas Järv. «Lohemao kohta on harilikult öeldud, et ta on «hirmus kolme pääga elukas», nagu jutustas Tarvastust pärit Jaan Sikk. On tavaline, et juttudes on mitu võitlust, ning siis ilmuvad ka kuue, üheksa või kaheteistkümne peaga elukad.»

Erilisusest annab Järve jutu järgi sageli aimu üksnes märge, et loom on selline, «keda enne kennigi nännü es joole ollu» (Tuhalaanest pärit Jaak Hünersoni üleskirjutus). Mõni lohe on hoopis inimesesarnane. Näiteks Helme mees Jaan Karu kirjutab et «ta olnud kahejalgne, madu pea otsas ja imelised sarvet peas ja suled seljas».

«Mõni suuremate kirjanduslike ambitsioonidega pärimuse jäädvustaja on maalinud lohepildi välja küll,» möönis Järv. «Igal juhul on selge, et koletisest saadakse võitu ja kangelane pärib pool kuningriiki.»

Rahvaluuleteadlane mainis lõpetuseks, et kirjandus muutis imaginaarse olendi nii reaalseks, et veel XIX sajandil leidus lohesid isegi loodusteaduslike sõnaraamatute lehekülgedel.