Vaba mõte ⟩ Elada kaua, surra noorelt

Üllar Priks Foto: Marko Saarm

Ma tunnen üht taati, kel on seljataga kaheksa aastakümmet. Selle asemel, et kiiktoolis lösutades hukkaläinud ilma kiruda ja möödunud aegu taga nutta, käib tema seniajani tööl. Ei, ta ei rapsi viiel päeval nädalas kaheksast viieni, vaid on leidnud just paraja nokitsemise kojameheameti kujul. Ja ta ei tee seda tööd raha pärast. Vara ärkamine sobib talle ning et ta on kogu elu füüsilist tööd teinud, on tema lihased sitked. Takkatraavi saab värskes õhus liigutades möödujatega põnevamat sorti päevateemasid arutada.

Toosama igiliikur tuli mulle meelde sel nädalal Viljandi kogukonnakinos. Linateos «Trühvlikütid», mida korrektselt hajutatud filmisõpradele pakuti, oli dokumentaalne ning haagib imehästi minu heietuse sissejuhatusega. See viis vaataja Loode-Itaaliasse ning peategelased olid vanad hallid mehed, kes on kogu elu koertega oma maadel trühvleid otsinud. Ütlen kohe, et sellel filmil oli palju tahke, mis mu emotsioonilainetesse mässisid ja endaga kaasa tirisid, aga minu eesmärk pole praegu arvustust kirjutada.