Marek Tihhonovi «Maailmalõpu päevik» seob ühte kimpu koroona, zombid ja inglid

Marek Tihhonov. Foto: Erakogu

Kui kevadel oli eriolukord juba paar päeva kestnud, tabasin end ühel õhtul voodisse heites mõttelt, et järgmisel romaanivõistlusel uputatakse žürii ilmselt maailmalõpukirjandusse ja ilmselt jõuab ka poelettidele enneolematu kogus mitte ainult ulmet, vaid just spetsiifilist postapokalüptilist ulmet.

Hoolimata hirmust, mida tundsin, uinusin üsna helges meeleolus, sest seda sorti kirjandus on teismeeast saadik olnud minu nõrkus. Õigemini oli meeleolu helge sellesama hirmu pärast, sest adusin, et ma pole ilmselt ainus, kel on hinges hõre tunne.