Rännak Eestimaa paradiisi

Küllap on vähe neid, kes ütleksid ära ettepanekust minna keset tööpäeva räätsadega rappa. Sakala ajakirjanikud käisid möödunud nädalal koos väikse seltskonna ja matkajuht Aivar Ruukeliga Soomaal Valgerabas, kuhu suurel osal aastast pole inimene looduse säästmise huvides oodatud.

See oli üks 50 matkast, millega Eestimaa Looduse Fond (ELF) juhib tähelepanu rahvusvahelisele märgalade päevale, mida tähistatakse täna, 2. veebruaril. Põnev on seejuures, et Valgeraba võtab enda alla 3379 hektarit ehk veidi enam kui kahe Viljandi suuruse maa-ala.

Kui XIX sajandil moodustasid looduslikud sood, mille hulka kuuluvad ka rabad, 22 protsenti Eesti pindalast, siis nüüdseks on nende osa ulatusliku kuivendamise tagajärjel kahanenud vaid kaheksale-üheksale protsendile. ELF-i märgalade projektijuht Jüri-Ott Salm ütles, et viimase kümne aastaga on ELF-i, riigimetsa majandamise keskuse (RMK), keskkonnaameti ning Tartu ja Tallinna ülikooli kooostöös jõutud taastada soo veerežiimi 12 000 hektari suurusel alal, aga näiteks RMK on rekonstrueerinud igal aastal kuivendussüsteeme 25 000 hektaril – nii endistes soodes kui ka mineraalmuldadel. «See on kaks korda enam, kui on soid üldse kokku taastatud.»