Hannes Astok: Mati Karmin on üksi külma kätte jäetud

Hannes Astok Foto: Andres Teiss

SÕITSIN LAUPÄEVAL maha 120 kilomeetrit, et oma silmaga Jaak Joala mälestusmärki näha. Rahvast oli selle juures 16-kraadisest pakasest hoolimata murdu ja pildistamisel lausa järjekord.

Kunstiteos ise on väga lõbus. Muhe Jaak Joala, muusika mängib ja tuled vilguvad – otsekui estraadil. Kuulutuseposti formaat sobib nurgaplatsile kenasti ja võimalus ligi minna loob teosega otsesuhte.

Popikoonile – see ju Jaak Joala vaieldamatult oli – püstitatud mälestusmärk ei saa olla samasugune kui paavsti või väejuhi ausammas. Lavatähe mälestus peabki olema rõõmus! Raske oleks Joala mälestusmärki ette kujutada näiteks ratsamonumendina, kus ta basskitarriga lohet tapab. Või siis Jaak Esimene hõljuvas diskopluusis, mikrofon pikksilma asemel käes, seismas samba otsas ja mõtlikult vaatamas oma kunagistele esinemispaikadele ühel kuuendikul planeedist.

Ilmselt kõigile selline Joala ei meeldi, nagu on Viljandisse saanud, ja see on paratamatu. Kurb on aga sambasaaga juures asjaolu, et teose autor Mati Karmin on üksi külma kätte jäetud.