Mahepõllunduse toetus pakub mänguruumi sahkerdajatele

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõningatel hinnangutel võib petturite saagiks langeda isegi kuni neljandik mahetoetusteks mõeldud rahast.
Mõningatel hinnangutel võib petturite saagiks langeda isegi kuni neljandik mahetoetusteks mõeldud rahast. Foto: Elmo Riig / montaaž

Et Eestis pole maheviljakasvatajad kohustatud oma saagi kohta riigile aru andma, on viimasel ajal tulnud juurde neid, kes võtavad küll toetusraha välja, kuid ei anna selle eest vastu terakestki toodangut.

Läinud aasta detsembris ilmus ühes Viljandimaa vallalehes kuulutus, milles kutsuti põllumaa omanikke andma oma maad rendile. Hinnaks pakuti sealsamas 65 eurot hektari kohta. Kuulutuses märgitud telefoninumbril vastanud mees ei soostunud end «Sakalale» tutvustama, kuid kinnitas, et tahab maad kasutada viljakasvatuseks.

Ehkki seda ei saa tõestada, on kõnealune kuulutus mitme aktiivse põllumehe arvates üks paljudest, mille taga võib aimata sahkerdajat. Nende väitel leidub viimasel ajal Eestis kahetsusväärselt palju inimesi, kes esitlevad end paberil mahepõllupidajatena, kuid tegelikult noolivad üksnes riigi ja euroliidu kahasse makstavat toetusraha.

Minimaalsed kulud
Skeem on lihtne: näiliselt kasvatakse küll vilja, kuid üksnes kontrollide eksitamiseks. Tegevuse eesmärk on hoida kulud nii väiksed, et osa toetusraha jääb sügisel puhtalt kätte, ilma et peaks saaki koristama, kuivatama ja turustama.

Põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) maksab maheviljakasvatajatele 119 eurot hektari kohta. Sellel, kes võtab maa rendile 65 euroga, nagu pakuti eelnimetatud lehekuulutuses, jääb üle 54 eurot. Kui külvata suve hakul võimalikult hõredalt odavat ebakvaliteetset vilja ning käia sügisel maa niiduki või ketasrandaaliga üle, kulub sellest vaid osa. Niisiis jääb hooaja lõpuks tagasihoidliku pingutuse teinud libapõllumehe pihku arvestatav summa.

Petturid sihtivat ennekõike mõnda aega söödis olnud maatükke, sest need tunnistatakse kohe mahepõllumajanduskõlblikuks. Kui rentida maa, kus varem on tegeldud tavalise viljakasvatusega ning kasutatud niisiis ka väetisi, ei saa mõne aasta pikkuse üleminekuaja vältel mahetoetust küsida.

Tartumaa põllumeeste liidu juhi Jaan Sõrra jutu järgi kasutatakse sellist skeemi ennekõike viljakasvatuse sildi all, sest rohumaatoetuse saamiseks peab taotlejal olema ette näidata mingi arv loomi. «Kui ütled, et kasvatad mahevilja, vaatavad kontrollid, et sa midagi sinna ikka külvaksid. Edasine neid ei huvita, sest Euroopa Liidu reeglid ei ütle, et sa pead saagi koristama ja selle kohta aru andma.»

Pettureid on ligi veerand

Jaan Sõrra arvates moodustavad libatootjad ametlikest maheviljakasvatajatest arvestatava osa, võib-olla isegi veerandi ning skeemi kasutamine olevat tõusuteel. «Olen mahetootjate austaja ega taha ühelegi ausale toetuse saajale liiga teha. Ometi on kurb näha, kuidas mahetoetused pidevalt kasvavad, kuid toodangut ei paista kuskilt juurde tulevat.»

Ka Viljandimaal Tarvastu vallas piimakarja pidav Kalev Nurk on seda märganud ning selle üle ametivendadega aru pidanud. Ta ütles end olevat näinud, kuidas külvikud mõnes kohas veel juuniski põllul töötavad, ning see näitavat, et tegu pole normaalse põllupidamisega.

«Ehkki on teada juhtumeid, mille puhul mahepõllumajandusmaaks on vormistatud isegi võsa, püüavad skeemitajad vahelejäämise hirmus enamasti siiski üht-teist teha. Seejuures hoiduvad nad kõigest ülearusest, mis põhjustaks lisakulu. Ühed kasutavadki ehk nõuetekohast mahevilja, aga panevad väga väikese külvinormi. Teised ostavad odavalt väikese idanemisprotsendiga viljajäätmeid,» rääkis Nurk.

«Edasi ei tee nad peaaegu mingeid kulutusi peale selle, et käivad septembris maa ketasrandaaliga üle ja ütlevad, et tegelesid haljasväetamisega. Teine võimalus on lihtsalt niita ja purustada. Vahepeal nad ei väeta, ei muretse lamandumise pärast ega kuluta midagi vilja koristamisele ja kuivatamisele. Kulud ja riskid niisiis puuduvad!»

Peale selle, et petturid kasutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt, jätavad nad mulda ohtralt umbrohuseemneid, millega teistel põllupidajatel tuleb hakata hiljem rinda pistma. See on kulukas töö. «Vanasõnagi ütleb, et narrid põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu,» märkis Nurk.

Uus periood toob muutuse

Põllumajandusministeeriumi mahepõllumajanduse büroo juhataja Marika Ruberg kinnitab, et see teema on neile tuttav ning 2014. aastal, kui algab uus Euroopa Liidu toetuste periood, on kavas siduda toetuste saamine tootmisega.

Rubergi arvates pole probleem siiski nii suur, kui mõnele põllumehele tundub. «Jah, oleme niisugustest tegelastest kuulnud, kuid ei usu, et selline tegevus on massiline. Esiteks peab tootja olema tunnustatud mahepõllupidaja ning teiseks on toetuse saamiseks tarvis täita hulk pabereid ja nõudeid. See pole nii lihtne, et rendid muudkui maad ja hakkad toetust välja võtma.»

Eestis võib mahepõllumajanduse alguseks pidada aastat 1989. Siis moodustati kohalik biodünaamika ühing, kes töötas ülemaailmse mahepõllumajandusorganisatsiooni
IFOAM standarditele tuginedes välja siinsed ökoloogilise põllumajanduse standardid, võttis kasutusele kaubamärgi ÖKO ning hakkas tootjaid kontrollima.

1990. aastate keskel mahepõllumajanduse areng mõnevõrra vaibus. Uus hoog saadi sisse pärast 1997. aastat, mil võeti vastu esimene mahepõllumajanduse seadus. 2000. aastal asutati Eesti Mahepõllumajanduse sihtasutus, kes on samuti tegelnud selle valdkonna edendamisega. Põllumajandusministeeriumis loodi samal aastal keskkonnabüroo, kes vastutas ka mahepõllumajanduse arendamise eest.

EESMÄRGID
Mahepõllumajandusliku tootmise toetust on Eestis makstud 2000. aastast peale. Toetust taotledes võtab tootja endale kohustuse tegelda mahepõllumajandusega vähemalt viis aastat.
• Toetuse eesmärgid on
    Säilitada ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning säilitada ja parandada mullaviljakust ja veekvaliteeti.
    Toetada mahepõllumajanduse arengut ning aidata kaasa mahetoodangu mahu suurenemisele.
    Toetada ja suurendada mahepõllumajanduse konkurentsivõimet.
• Mahedate tera- ja kaunvilja, õli- ja kiudtaimede, kartuli ja söödajuurvilja kasvatajatel on võimalik saada ühe hektari kohta 119.20 eurot toetust.
Allikas: põllumajandusministeerium

ARVAMUS
Jaan
Sõrra,
Tartumaa põllumeeste liidu juht
Kui 2014. aastal algab uus eurotoetuste periood, tuleks mahetoetused siduda toodanguga. Praegu seda tehtud pole, mistõttu mahemaade pind on tohutult suurenenud, aga mahetoitu pole õieti kuskil näha.
Pätte on liiga palju. Vähe sellest, et nad kulutavad maksumaksjate raha ebaotstarbekalt, pärsivad nad suppi lahjemaks tehes ka ausate mahetootjate tegevust.

Märksõnad

Tagasi üles