/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
/nginx/o/2021/01/15/13578841t1h59d8.jpg)
Ugala teater tähistas 6. jaanuaril 101. aastapäeva. Muude traditsioonide kõrval jagati sel päeval ka kolleegipreemiaid ning parima naispeaosatäitja tunnustuse pälvis Ilo-Ann Saarepera.
«See oli nii tore, et pani värisema,» ütleb ta pärast Ugala rahva ühist kalmistulkäiku teatri kõrval õues peetud aastapäevapeol ilmsiks tulnud asjaloo kohta. «See tunnustus on väga toetav eriti just seepärast, et tuleb kolleegidelt, ning on mulle tunnistuseks sellest, et olen õiges kohas ja teen õiget asja.»
Teatri aastapäevapidu oli Ilo-Ann Saarepera Ugalas töötamise aja kolmas. Esimesel ta ei käinud, sest oli pisut haiglasena oma Tallinna-kodus, teisele jõudis veidi väsinuna otse välisreisilt. Kolmandal tundis ta end sõprade keskel õnneliku ja hoituna.
Ilo-Ann Saarepera on Ugala kõige noorem näitleja. «Meile tuli küll uus poiss, Oskar Punga, kuid ma säilitasin siiski «beebi» staatuse, sest tema on natuke minust vanem,» lausub ta, muie suunurgas.
Ugalasse kutsus Ilo-Ann Saarepera, kui too oli teatrikooli lõpetamas, teatri toonane loominguline juht Ott Aardam – asendama emapuhkusele jäänud näitlejaid Adeele Seppa (nüüdne Adeele Jaago) ja Klaudia Tiitsmaad. Kõigepealt tuligi tal videoid vaadates selgeks õppida rollid lavastustes «Nähtamatu daam», «Krdi loll lind» ja «Vai-vai vaene Vargamäe». Viimati mainitu on veel praegugi mängukavas. Nüüd käib tal teatris kolmas hooaeg ning lisaks sellele asendusrollile on tal roll lavastustes «Piruka magus põhi», «Etturid», «Võrku püütud» ja «Valged põdrad».
Ugalas Ilo-Ann Saareperale meeldib. Ta ütleb, et kolleegiks on töökaaslasi imelik ja kuiv nimetada, sest nad kõik on nagu sõbrad, väga tähelepanelikud ja hoolivad. Samuti ei ütlevat ta kunagi, et läheb tööle. «Ma lähen ikka teatrisse.»
Saarepera tunnistab, et mõnikord on näitlejatöö talle raske ja tekitab mõtteid nagu «Miks just mina?» ja «Keegi teine teeks seda minust kindlasti paremini». Tarvis on julgust ja enesekindlust, et seesugustest rasketest hetkedest üle saada. Kui enesekriitika näitleja halvab ja enesekindlus kaob, pole enam head oodata, sest siis on kadunud ka julgus proovida ja katsetada.
«Muidugi on vaja leida tasakaal, sest täiesti ilma enesekriitikata kukub asi teistpidi kokku. Mõtlen tihti, kuidas mitte rahulduda sellega, mida ma juba oskan. Kuidas suuta edasi areneda ja iseennast ületada, üllatada,» mõtiskleb Saarepera.
Näitlejal tuleb töötada palju iseendaga, oma mõtete ja tunnetega. «Kõik muidugi sõltub rollist, aga isegi kui sa pole teatrimajas, mõtled ikka kogu aeg, mida ja kuidas teha.»
Lemmikrolli nimetamisega jääb Ilo-Ann Saarepera hätta ning ütleb, et rolle on lemmiku valimiseks veel liiga vähe olnud ja seni on iga viimane neist lemmik olnud. Seni viimati saadud roll on lavastuses «Valged põdrad».
«See prooviperiood oli väga eriline: meil tekkis omavahel väga suur usaldus nende inimestega, kellega seda lavastust tegime. Teemad, millest see lavastus räägib, on õrnad. Ei oskagi hästi seletada, aga selle loo tegemise ajal tajusin tundeid, mida teater polegi mulle varem pakkunud. See oli väga eriline ja põnev,» kõneleb Saarepera ning lisab, et lavastaja Andres Noormets oskas oma ideed trupile hästi maha müüa ja loole sügava tausta tekitada.
Andres Noormets märgib, et Ilo-Ann astub proovisaali sisse ja on hoobilt tegutsemisvalmis. «Pole vaja oodata, millal ta kohale jõuab. Pole vaja hoida teda eest ära kihutamast. Alati värske, terane, selge.»
Noormets nendib, et näitleja teed tegelaskuju sisse näeb tema silma kaudu, sest see muutub teistsuguseks, justkui kellegi teise omaks. ««Valgete põtrade» prooviprotsessis oli võimalik Ilo-Anni silmade muutumist jälgida. Eelviimasel nädalal põlvitas ta lava serval, esitas oma monoloogi, mis viib sügavale inimese sisse, ja äkki olid ta silmadki seal sees. Need olid läikivad ja sügavad kui kaevud. Sealtkaudu nägi põhjani välja ja sõnu polnud enam justkui tarviski. Sõnadest sai dekoratsioon, mis lihtsalt kaunistas silmade kaudu avanevat tõde. Seal lava ääre peal istus korraga üks teine inimene. Seal istus naine, kes oli pikalt vaikinud, kelle meel oli olnud habras. Me ei tundnud teda varem, aga ta tegi uksed lahti ja lubas kõik ruumisolijad enda juurde sisse. Selliseid hetki teatris tajuda on suurim õnn ja rõõm.»
Garderoobikaaslane, näitleja Marika Palm on olnud Ugala pesamunale Ilo-Ann Saareperale justkui tugiisik. «Varem me teineteist ei tundnud, aga enne mu Viljandisse tulekut otsis Marika mind Facebooki kaudu üles, ütles, et meist saavad sõbrad, ja nii ongi läinud,» lausub Saarepera tänulikult.
Marika Palm on veendunud, et Ilo-Ann on lavastajatele täielik jackpot. «Ta on suurepärase kohaloluga meeskonnamängija. Kuulab, mõtleb ja siis teeb. Ja teeb oi kui kaunilt. Tema puhul ongi vägev, et olgu tema kehastatav tegelane nartsissistlik naissaatejuht või entusiastlik surmahirmus pingviin või hoopis ennast kaotanud naine, ma olen vaatajana temaga igal sekundil. Kolleegi ja sõbrana vaatan teda imetluse ja armastusega.»
Ilo-Ann Saarepera oli kogu elu elanud Tallinnas ja Viljandi oli talle enne Ugalasse tulekut üsna võõras koht. Polnud ta folgilgi käinud. Nii kibeles ta esialgu vabadel nädalavahetustel ikka Tallinna, kus, nagu ta ütleb, olid tema inimesed.
«Eks nad ole praegugi seal, aga nüüd jõuan nende juurde ikka vähem ja vähem. Elu hakkab mind siin üle võtma,» räägib ta.
Nüüd leiab Saarepera, et siin on väga mõnus ja rahulik. «Ma ei julge Viljandit veel päris oma linnaks nimetada, aga see linn on mind hästi vastu võtnud ja mul on siin päris armas kodu.»
Tema lemmikkoht on aga sootuks põhjarannikul, Tallinnast tunnipikkuse autosõidu kaugusel, mere ääres. Ja kui ta päris-päris oma kodust unistab, siis see pole kindlasti Tallinnas, vaid armas mereäärne kohake.
«Kui kauaks Viljandi mu kodulinnaks jääb, seda näitab aeg,» lausub noor näitleja ka Viljandile võimalust jättes.
TAUST
- Sündinud 8. detsembril 1994.
- Lõpetas 2018. aastal muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennus.
- Ugala teatris töötab 2018. aasta augustist.
- 2018. aastal sai Ugala kolleegipreemia kui parim uus tulija, 2020. aastal kui parim naispeaosatäitja Flavia de Luce’i rolli eest lavastuses «Piruka magus põhi» ja Askuri naise rolli eest lavastuses «Valged põdrad».