Viimase üksiklase Rein Sepa maailm

Maagümaasiumi õpetaja Alli Lunter keset eeposte eestindaja Rein Sepale pühendatud näitust. Foto: Elmo Riig / Sakala

Oma kodupaiga suuri ärimehi, karjeriste ja poliitikuid teame enamasti kõik, kuid märksa vähem tunneme tagasihoidlikke vaimuinimesi ja mõtlejaid.

Üks niisugune loomeinimene elas aastatel 1971—1995 Mõisaküla lähedal Ipiku metsa taga Egliteesi talus. Tema nimi oli Rein Sepp. Muinasgermaani eeposte tõlkija, luuletaja ja põhjamaise elufilosoofia tõlgendaja surmast möödub täna 17 aastat.

Miks me teda mäletame?

Rein Sepp on tõlkinud eesti keelde germaani mütoloogia kangelaslaulud: 1970 «Vanem Edda», 1977 «Nibelungide laul», 1989 Wolfram von Eschenbachi «Parzival», 1990 «Beowulf», 1991 «Noorem Edda» ning 1992 «Anglosaksi kroonikad ja poeemid».

See hindamatu pärimusvara riivab ka meie põhjamaist kultuuriruumi ja on kõnekas tänapäevalgi. Mille nimel elati neis vanades müütides, tappes vendi, isasid ja poegi? Varanduse, rikkuse ja võimu nimel. Seda XII sajandil graaliks nimetatud aaret otsitakse tänini. Olevat peidetud Reini — ei tea kas kulla, karika või kalliskivi kujul.

Graali legendide algupära võib peituda keldi mütoloogias, aga sõna ise pärineb vanaprantsuse keelest. Germaani mütoloogia hilisemates lugudes on see mõiste laenuline, kuid «Vanemas Eddas» kirjeldatud varanduse pärast võitlemine on iidne ja ürgne.

Neis Põhjala lugulauludes kujutatakse mehisust ja kangelaslikkust, reetlikkust ja aardejahti. Olgu tegelased siis jumalad, deemonid või inimesed, võimu saavutamiseks ei vali nad vahendeid.

Ometi on kõige mehisemalgi mehel nõrkus, millele vaenlane püüab jäile saada. Lohe veres supeldes haavamatuks saanud kangelasele Siegfriedile oli selle koha tekitanud abaluule kleepunud pärnaleht.

Kangelasliku võitluse peamotiiv ulatub esivanemaid pidi kaugete aegade taha ja kättemaks ei lõpe seetõttu kunagi. Mängus on sageli naised ja nende väärikus ning naise kättemaks on muidugi hirmus. Niisuguste arhetüüpsete sõlmpunktideni viivad need vanad eeposed.

Graali motiivi on jätkatud tänapäeva kirjanduses. Dan Browni «Da Vinci koodis» otsitakse Jeesuse järeltulijat. Italo Calvino filosoofiline absurditeos «Olematu rüütel» jutustab püha graali rüütliväest. Indrek Hargla kujutab oma «Pühas graalis» poliitilise võitluse tüüpskeemi, Mati Unt on kirjutanud näidendi «Graal».

Müütide väärtus seisneb elu tüüpmustrite tõlgendamises, seetõttu tuleb neid tunda ja tõlkida, tõdemaks: inimene ei muutu nii kiiresti, kui arvame.

Kristlaste variandi järgi on graal karikas, millest joodi pühal õhtusöömaajal ja millesse koguti risti all Kristuse verd. Armulaua tseremoonia lähtub sellestsamast osaduse motiivist.

Saatust tuleb kanda

Juba 23. aprillil 1921, kui Rein Sepp ilmavalgust nägi, pidi ta oma saatusega valusalt silmitsi seisma: ema suri sünnitusel. Poiss kasvas vanaemade juures ja elas suviti koos onude ja isaga Lätis Vingali talus. Miks Lätimaal? Vingali talu asus Eesti ja Läti piirialal. 1919. aastal arvati Ipiku (Öpiku) ja Laatre vald küll Eesti koosseisu, kuid Ipiku jäi 1920. aasta piirikonventsiooni järgi siiski Lätile. Rein Sepp oli truu oma lapsepõlvemaile.

Elutee viimasel veerandil, 1971. aastal ostis ta «Nibelungide laulu» tõlkehonorari eest Vingalist kahe ja poole kilomeetri kaugusel oleva Egliteesi talu, kus lõpetas oma päevad üksildase mõtlejana. 1961. aastal ilmunud novellilegi pani ta pealkirjaks «Viimane üksiklane». See oli muuseas esimene algupärane eesti ulmeteos.

Vahepealne aeg veeretas tema teele aina katsumusi. Hariduskäik, mida ta alustas Treffneri gümnaasiumis ja jätkas Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas peamiselt germaani filoloogiat õppides, jäi sõja tõttu pooleli.

1943. aastal mobiliseeriti Rein Sepp Saksa sõjaväkke ning ta teenis seal staabikirjutaja ja sõjakirjasaatjana. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, pidi ta end aastatel 1944—1946 Läänemaal metsavennana varjama. Sel ajal sõbrunes ta Artur Alliksaarega, kes pidas metsavendadega sidet.

Amnestia saanud, elas Rein Sepp aastatel 1946—1949 vaba kodanikuna ja abiellus, kuid 1949. aastal ta siiski vahistati. Vanglatee lõpp-punkt oli Vorkuta 40. kivisöekaevanduse poliitvangide laager.

Tema kõrgharidusega advokaadist isa oli põgenenud 1944. aastal uue perega Saksamaale ja sealt edasi Ameerikasse.

Poeesiamaailmast

Kui Rein Sepp 1957. aastal vanglast vabanes, pühendas ta end kirjandusele. Villem Alttoa tegi ettepaneku, et ta aitaks kokku panna «Keskaja kirjanduse antoloogia» vanagermaani osa. Friedrich Schilleri, Johann Wolfgang Goethe ja William Blake’i luule tõlkimise kogemus oli süvendanud Sepas luulekeele mõistmist. Eeltööd alustas ta nimede tõlkimisest ja selgitamisest.

«Nii kujunes nägemus kaugest minevikust nüüdisaega ulatuvana üldpsüühilist joont pidi,» on öelnud Rein Sepp. Läbi aastatuhandete ulatuv rütm ja sõnamaagia kutsusid teda mütoloogia maailma.

Vanade lugude filosoofia peitub teinekord just nimedes: need võivad kätkeda olemuslikke protsesse ja saatuslikkust. Tunnetuslikult kokku kasvanud germaani eeposte eluolu ja tõdemustega, veenab Rein Sepp lugejaid, et eestlaste elulaad on pigem põhjamaine kui soome-ugrilik.

Rein Sepast on järele jäänud tuhandetesse kirjadesse ulatuv mõttevahetus kirjanike ja kultuuriinimestega. Läkitustele on sageli lisatud mõttesügavaid luuletusi, milles autor avab elu ja maailma mõtet loodusfilosoofia kaudu.

Üks osa Rein Sepa fantaasiailmast on leidnud endale maalingutena koha toaseintel. Eglitees vallandas temas loomeimpulsi. Siit ei lahkunud ta enam kunagi: enda soovi järgi on ta maetud koduaeda.

Juba kaheaastasest peale suvesid Ipikus mööda saatnud Sepp on öelnud, et Ipiku maapinnast on jäänud tema taldade alla justkui puudutus. Rein Seppa tundnud Madis Kõiv nimetab niisugust paigatruudust koha vaimuks: «Koha vaim on kohas sügavalt kinni ja tema ürgsetes juurtes... Igale tõelisele ruumitunnetusele eelneb vist kodutunnetus.»

Metseenlus pole surnud

Tartu ülikooli raamatukogus töötav Anneli Sepp (ei ole sugulane) sattus tudengipõlves 1994. aastal Rein Sepa juurde. Seal käidi ikka tarka inimest kuulamas ja temaga juttu ajamas. Kirjamehe kodust oli kujunenud Meka, kuhu kirjandushuvilised olid alati oodatud. Mindi jala, ööbiti talu lakas ja elati peremehe seltsis tavalist kirjandusilma elu.

Pärast Rein Sepa surma jäi võti Anneli Sepale ja veel paarile inimesele, sealhulgas ühele Mõisakülast. Nüüd käivad nad Egliteesil möödunud aegade hõngulistes talutubades kokku saamas koha vaimuga.

Rein Sepa mälestuse jäädvustamine ja tema käsikirjalise pärandiga töötamine on kujunenud Anneli Sepa ja tema kaaskonna hobiks, riigilt pole abi tulnud. 1998/1999. aastal koostasid nad Rein Sepa kodulehekülje ja bibliograafia.

Lisandunud on teisigi ettevõtmisi, mälestusüritusi ja näitusi ning 2003. aastal tutvustas «Akadeemia» Rein Sepa mahukat kirjavahetust. Samal aastal sai talumaja annetuste korras uue katuse. Seda ettevõtmist toetasid 15 kirjandussõpra, nende hulgas meie Jaanika Kressa, kes tegi Lätimaaga laastukaupa. 2005. aastal ilmus Ilmamaa kirjastuselt Rein Sepa luulekogu «Tähti laotuses lõhkeb naerusui».

Läänemaa koduloolane Viljar Ansko koostas 2001. aastal Rein Sepa luulekogu «Jälle täht ja jälle värav». Aastate jooksul on Anneli Sepa algatusel leitud inimesi, kes kirjameest tundsid, ning kogutud fotosid ja muud materjali.

2011. aasta sügisel alustas Viljandimaal Mõisaküla koolist rändu Rein Sepa elu ja tegevust tutvustav sisukas ja ilmekalt kujundatud näitus. Sealt jõudis väljapanek Viljandi maagümnaasiumi ning praegu võib seda vaadata Viljandi linnaraamatukogus.

Näituse on kujundanud Carl-Christian Frey Sakala korporatsioonist, kuhu kunagi kuulus ka Rein Sepp. Kulud kandis Anneli Sepp. Nii palju siis kultuurist ja selle toetamisest.

Anneli Sepp on kirjutanud: «2010/2011 talvega on hooned eriti viletsaks jäänud, suure elumaja katus laseb kohati läbi, vaatamata parandamisele, aida katus langes sisse, puud langevad, kuid tore on see, et kohalik rahvas on need ära tükeldanud ja maja ümbruse sellega korras hoidnud. Reinu haual õunapuuaias on näha, et keegi on ikka toonud mõne lille või küünla.»