Kui mu abikaasa kuulis, et ta soov õppida vahetusdoktorandina ühes maailma kuulsaimas, Johns Hopkinsi ülikoolis rahuldati, tundsin lisaks heameelele veidi hirmu.
Kommentaar: Kontrastide linn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba enne Baltimore’i saabumist kuulsime, et see linn on üks vaesemaid ja kriminaalsemaid Ameerikas, ühtlasi on siin väga suur neegrite, mehhiklaste ja teiste immigrantide osa. Ma ei tea, milliste mõtetega jättis Johns Hopkins 1873. aastal testamendiga seitse miljonit dollarit just Baltimore’ile, et rajada siia ülikool ja haigla, kuid ilmselt ei osanud ta aimata, et ülikooli territoorium ja selle ümbrus lähevad turvameeste valve alla ning mitmel pool ülikooli ümbruses ei soovitata heledama nahavärviga persoonidel isegi päevasel ajal ringi jalutada.
Üldjuhul peetakse ülikooli ümbrust turvaliseks, kuid 21. jaanuaril kirjutas «The Baltimore Sun», et ülikooli kõrval pargis üritas kell 18.30 üks mees vägistada kaht noort naist. Neil õnnestus põgeneda.
Linnas on ka getosid, kuhu valge nahavärviga inimesed ei satu ning kus valitsevad narkootikumid ja vägivald. Kohalik tasuta ajaleht «City Paper» avaldab rubriiki «Mõrvatint», milles on üles loetud kõik nädala jooksul asetleidnud tapmised. Näiteks 19. detsembril teatas ajaleht, et nädala jooksul oli kolm tapmist ning aasta jooksul 192. Hullematel aastatel on see arv ulatunud ka 300 kanti.
Novembris oli põhjust rõõmustada, sest kuu jooksul leidis aset vaid kümme mõrva ja see hulk olevat väikseim 1970. aasta novembrist.
Baltimore pole ilmselgelt populaarne elukoht, sest isegi illegaalsed immigrandid ei kipu siia: 2010. aastal oli immigrante seitse protsenti elanikkonnast, mis on kõrgeim tase 1940. aastast. Samas üleriigiline tase on 13 protsenti.
Kuivad arvud ütlevad sedagi, et kui 1950. aastal elas Baltimore’is 950 000 inimest, siis 2010. aastal vaid 621 000, olles viimase kümne aasta jooksul kaotanud 30 000 elanikku. Demograafide sõnul saab linn elanikkonda suurendada vaid Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika välisimmigrantide abiga. Tervelt kümme protsenti välismaal sündinud immigrantidest on tulnud Mehhikost.
Samas kaasnevad immigrantidega uued probleemid: paljud ei oska inglise keelt ning illegaalselt riiki tulnud inimesed elavad naabreid muretsema panevates tingimustes kümnete kaupa koos ega julge võimudelt abi paluda. Illegaalsed immigrandid võtavad vähe palka küsides kohalikelt töökohti, kasutavad makse maksmata kohalikke meditsiini- ja haridusteenuseid ning kergitavad kuritegevuse taset.
Baltimore’il on aga teinegi, oluliselt rõõmsam nägu, mida võib imetleda eelkõige Sisesadama ümbruses: uhked kõrghooned, hotellid ja villad, mille maksustamine toob linnale muinasjutulisi summasid.
Kõige uhkem eramu, ülisuur osa Ritz-Carltoni residentsist Sisesadamas kuulub krimikirjanikule Tom Clancyle. Tal tuleb aastas tasuda ligi 350 000 dollarit kinnisvaramaksu, mis olevat «The Baltimore Suni» andmetel võrdne mõne terve vaesema elamurajooni maksudega kokku. Sisesadam rõõmustab peale härra Clancy kohalikke ja turiste, sest seal asuvad kaubanduskeskused, restoranid, muuseumid ja Baltimore’i uhkus National Aquarium ehk meremaailm.