Noored, töö ja haridus

Mihkel Nestor Foto: Erakogu

2011. AASTA kevad jäi paljudele eurooplastele meelde selle poolest, et nende kodulinna keskväljakuid ummistasid meelt avaldavate noorte telk­laagrid. Kuigi laagriplatside kohal lehvisid kapitalismivastased loosungid ja lipud, ei olnud meeleavaldajad poliitilised äärmuslased, vaid lihtsalt töötud noored, kes väljendasid niiviisi rahulolematust tööturul toimuva üle. Nüüd, kui kevad läheneb, kuid majanduses valitseb ikka heitlik olukord, peaksime küsima, milline on tööturul Eesti noorte seisund?

Euroopas kasutatakse selle seisundi kirjeldamiseks alla 25-aastaste tööpuuduse määra. 2010. aasta on viimane, mille kohta statistika on kättesaadav. Toona oli Eesti selle näitaja poolest kahjuks esirinnas: töötute hulka oli arvatud peaaegu kolmandik majanduslikult aktiivseid noori. See näitaja oli suurem ainult Hispaanias, Leedus, Lätis ja Slovakkias, keda majanduskriis samuti tugevasti räsis.

Peamine asjaolu, mis põhjustab Eesti noorte pikaajalist tööpuudust, on nende madal haridustase. Tunamullu oli Eesti 18—24-aastaste seas 12 protsenti neid, kes ei õppinud ning kelle kõrgeim haridustunnistus oli põhikoolidiplom, kui seegi. Arvudes väljendatuna tähendab see peaaegu 17 000 noort.

Ei saa jätta mainimata, et buumiaastatel ületas madala haridustasemega ja õppimise katkestanud noorte osa selles vanuserühmas koguni 14 protsenti. Et tööturu nigel seis soosis toona õppimist, võib eelmisel aastal vähenenud tööpuudust silmas pidades oodata värskelt statistikalt veelgi kehvemat tulemust.

Üks põhjus, miks Eestis on nii palju madala haridusega noori, võib peituda selles, et nad on valinud vale hariduse. Tegemata jäänud gümnaasiumireformi tõttu võitlevad väikesed keskkoolid õpilaste pärast ning vastu võetakse ka neid, kes on andekad hoopis praktilises töös ja peaksid seetõttu omandama kutsehariduse.

Kutseõppeasutuste vastuvõtu analüüs näitab, et aasta-aastalt satub nende juurde aina enam noori, kelle õpingud tavagümnaasiumis on katkenud. Koolist väljakukkumine on nii traumeeriv, et paljud ei julgegi enam õpingute juurde naasta. Väljalangemisega on kimpus ka kutsekoolid. Aasta jooksul katkestab õpingud peaaegu 20 protsenti kutseõpilasi.

Teine ja ehk tähtsamgi probleem peitub õpilaste hoiakutes. Pahatihti põhjustavad õpingute katkemist noorte käitumisraskused ning töö ja õppimise motivatsiooni puudumine. Õpetajate ja kaasõpilastega teravaks läinud suhted päädivad koolist väljakukkumise või lahkumisega, haridus jääb omandamata ning see tekitab hiljem raskusi.

ÕPINGUTE KATKESTAMISE vähendamiseks ning väljalangenute kooli tagasitoomiseks on võetud meetmeid. Mujal maailmas on häid tulemusi andnud abinõu, mis võeti vastu ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega: kool kohustub võtma ühendust puuduva õpilase vanematega. Kui põhjuseta puudumistele kiiresti reageeritakse, ei saa probleemid kuhjuda ning väljalangemisoht väheneb.

Edukamad kutsekoolid on palganud õpilaste probleemidega tegelema lisatööjõudu, sotsiaalpedagooge, psühholooge ja kursusejuhendajaid. Riikliku programmiga KUTSE püütakse kooli tagasi tuua varem väljalangenud noori, et nad saaksid pooleli jäänud õpingud lõpetada.

Kahjuks on selle programmi abil haridusteed jätkama jõudnud vähesed. Pealegi puudutab KUTSE ainult neid, kes on õppinud kutsekoolis. Enamik õpingud katkestanud 17 000 madala haridustasemega noorest ei ole kutsekooli näinudki ning neile on tööturule siirdumist toetavat tegevust vähe.

Jaanuari keskpaigani oli Euroopa sotsiaalfondi taotlusvoorus võimalik nõutada toetust noorte tööhõive ja erialase ettevalmistuse projektidele, kuid noorte vajadustele vastavaid tööturu teenuseid peaks pakkuma järjepidevalt. Et protestijate telklaagritega ei hakkaks täituma ka Eesti linnaväljakud, on vaja koos välja mõelda, kuidas need, kes on kooli pooleli jätnud, haridustrepil kõrgemale astmele upitada ja edukalt tööle saada.