Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2012/01/24/926298t1hf94e.jpg)
Viimasel ajal enim kiidetud folkpunkbänd Legshaker ei olegi üllataval kombel pärit Viljandist.
See keevitab suurepärast, nakatavalt energilist Balkani piirkonnale iseloomulikku rahvalikku punkmuusikat, mida seal kandis siiski kunagi kuuldud ei ole.
Trummar Meelis Juss, erinevalt paljudest teistest folgikollektiividest pole Legshaker seotud ei Viljandi ega Otsa kooliga. Kes olete, kust tulete?
Õige see on. Me pole seotud ei Viljandi ega Otsa kooliga ega ole käinud üheski teises muusikakoolis. Oleme iseõppijad — nii hästi või halvasti kui see meil ka välja ei tuleks.
Pärit oleme Pärnust, kuigi mitte enam sajaprotsendiliselt.
Legshakeri ajalugu uurides tuleb niisiis siirduda Pärnusse paarikümne aasta tagusesse aega, mil möllas punkbänd OTK. Kellele tuli esimesena pähe mõte hakata pungi sekka folki timmima?
Andsime 2010. aastal OTK-ga uuesti kaks kontserti ning tundsime, et võiks edaspidigi koos mängida. Olime vahepeal vanemaks saanud ja oma muusikalist silmaringi laiendanud ega tahtnud teha samasugust punki kui kakskümmend aastat tagasi.
Mõte tuua pungile lisaks mängu folkpillid tuli kindlasti Heinilt (lõõts) ja Argolt (mandoliin), sest nemad olid tegelnud vahepealsetel aastatel ka folgiga.
Mind intrigeerib teie stiilimääratlus: segades folki ja punki, saate Balkani piirkonnale iseloomuliku rahvaliku punkmuusika, mida seal ometi kunagi kuuldud ei ole.
See lause meeldib mullegi. Nõnda on meie kohta öelnud Koit Raudsepp.
Folkpunk kui žanr põhineb huvitaval vastuolul: folk tähendab rahvaga samastumist, punk seevastu protesti ja vastalisust.
Arvan, et punk on aja jooksul muutunud — pole eriti kindel, kui palju selles žanris veel protesti on. Inimestena on folkarid ja punkarid oleku poolest suhteliselt sarnased: kompleksivabad.
Viisi ja sõnad teete ise ja laulate enamasti eesti keeles.
Jah, nii muusika kui sõnad on meie endi looming, välja arvatud «Savikoja venelasel», mille kaverdasime mulluse Viljandi folgi tarbeks. Lood on kõik eesti keeles.
Kas mõnikord ei ole tekkinud plaani minna arhiivi uurima autentset pärimusmuusikat lootuses leida sealt mõnd pala enda repertuaari? Olete otsustanud jääda truuks omaloomingule.
Me ei taha tõesti minna arhiivi pärimusmuusikat otsima. Meie eesmärk on esitada omaloomingut.
Kas teid kutsutakse rohkem esinema folgi- või pungiklubidesse? Ons neil kahel toredal kohal tänapäeval üldse suuri erinevusi?
Esinemised jagunevad tõtt-öelda enam-vähem pooleks. Ütleksin, et kui alkoholi tarbimise kogused välja arvata, siis pungi- ja folgiüritused teineteisest suurt ei erine.
Eestist teie muusikale analooge huvitaval kombel õieti ei leiagi. Laiast maailmast tulevad kõigepealt meelde vana hea The Pogues ning selle moodsam, kuid ühtlasi isikupäratum kloon Dropkick Murphys.
Eestis pole vist tõesti midagi päris sarnast varem tehtud. Meie õnneks. Mujalt maailmast on meid vist kõige enam samastatud Flogging Mollyga.
Teid on kiidetud kui väga head live-bändi, ent ometi hoovab ka plaadilt nakatavat energiat. DJ-st sõber kiidab, et kui teid peol mängida, läheb rahvas pööraseks.
Aitäh, see on ju väga tore.
Teie debüütalbum «Maksmata võlad» on pagana hea: vintsked kriitikud kiidavad, rahvas kuulab. Kas mõtted liiguvad juba teise kauamängiva ümber?
Ausalt öeldes tuli nii hea vastukaja meile endilegi üllatusena. Uue plaadi mõtteid juba vaikselt koguneb, äkki selle aasta lõpu poole hakkame midagi salvestama.
Millised on Legshakeri lähemad plaanid? Kas Viljandi folgile tulete?
Kindel on see, et ees ootab palju esinemisi. Viljandi folgi kohta ei oska me veel midagi öelda. Praegu meil esinemiskutset ei ole.