Kui Karksi-Nuias elav Liia Kuslap kakskümmend aastat tagasi õnnetuse järel leseks jäi, kasvatas ta üksi põhikooli ja gümnaasiumi lõpetavaid poegi. Et elamiseks ja laste koolitamiseks oli hädasti raha vaja, rajas ta lillepoe.
Liia Kuslap paneb lillepoodi oma hinge
25. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lilled on aidanud mul elada. Poe algusaegadel läksin ka pühapäeval, kui kauplus oli suletud, õite keskele askeldama ja nendega kõnelema. Mul oli seal hea olla,» meenutab ta.
Liia Kuslapi lemmikud on lapsepõlvest saadik olnud karikakrad. Nendest oli tehtud ka tema pruudikimp. «Mulle on alati meeldinud lihtsad lilled ja ausad inimesed — ma ei armasta valskust,» ütleb naine.
«Kui lapsed olid pahandust teinud, tulid nad alati minu juurde, karikakrakimp selja taga, et kergemat karistust saada,» muheleb Kuslap.
Kasvas suures peres
Lille- ja tööarmastuse sai Liia Kuslap vanematelt. Nende kodus Mõisaküla lähistel oli aed alati õites. «Isa lemmiklilled olid võõrasemad. Tema kutsus mind ikka: tule vaata, tütreke, võõrasemal on päris inimese nägu,» jutustab Kuslap.
Plikana käis ta kraavikallastel ja metsa all võilillepärga punumas ja tõi sealt kimbukesi vaasi.
«Kool asus seitsme kilomeetri kaugusel. Käisin seal jala läbi metsa, ainult väga tuisuse ilmaga jäin kooli internaati öömajale,» meenutab ta.
Toona oli Liia Kuslapi jutu järgi laantes palju hunte, alatasa kostis nende ulgumist. «Vahel kõndis isa püssiga ees ja laskis paar pauku õhku, et metsakutsasid hirmutada,» pajatab ta. «Kartsime neid hirmsasti. Kord rääkis üks vastu tulnud talumees, et hundikari oli just üle tee läinud. Mina, lastest väikseim, istusin maha ja hakkasin nutma. Mehel läks süda haledaks. Ta võttis meid reele ja viis koju.»
Seitsmelapselisest perest pärit tüdruk läks juba 15-aastaselt leivakombinaati abitööliseks. «Amet oli raske, aga tahtsin saada kodust välja iseseisva elu peale,» põhjendab ta.
Veidi hiljem jõudis Liia toidupoodi müüjaõpilaseks. Mõnda aega pani ta Karksi-Nuia lähistel asuvas tehases mänguasju kokku ja töötas seejärel kümme aastat kohalikus täitevkomitees sõjaväearvestajana.
Tuli kooperatiivide aeg ning Liia Kuslapi abikaasa rajas ehituskooperatiivi. Mees ehitas, naine oli käsitöömeister. Koos rügasid nad kümme aastat selleks, et ehitada maja: kasvatasid juurikaid ning müüsid neid Novgorodi ja Peterburi turul. «Maja sai enam-vähem valmis, aga siis juhtus abikaasaga õnnetus,» jutustab naine pisarsilmi.
Müük väheneb
Lillepoe algust meenutades ütleb Liia Kuslap, et esimesed rendikohad olid külmad ja kasinad. «Aga ma ei kurda. Sain vähemalt kodust välja inimeste sekka,» lausub ta. Mõnda aega üritas hakkaja naine pidada Abjas ka poe filiaali, aga loobus varsti, sest kaugjuhtimisega asi edenenud.
Seitse aastat tagasi sai ta vallalt pakkumise tulla praegusesse paika keskväljaku servale. Nüüd on olud lahedamad ja paik soojem, aga lillemüük väheneb aasta-aastalt. Kui varem ostsid inimesed poepidaja jutu järgi korraga mitu lille või küsisid kimpe, siis nüüd piirduvad enamasti ühe õiega.
«Kipun liiga palju kaupa sisse võtma, hea meelega tõstaksin kaubaauto tühjaks,» naerab naine. Paraku jääb seetõttu osa lilli müümata.
Liia Kuslap möönab, et kaubavalik läheb üha suuremaks ja huvitavamaks. Põnev on uurida ja avastada, et olla kursis uute asjadega ja harida ostjaidki. Põhilise kauba ütleb ta tulevat Hollandist, aga suvel olevat müügil ka Eesti lilli.
Kauplus avatakse kell pool kaheksa ning mõni ostja on platsis juba enne tööle minekut. Liia Kuslapi meelest on lillepoes mõnus töötada, sest enamasti on inimesed seal heas tujus.
«Kimpe tellivad eraisikud, lasteaiad ning kohaliku vallavalitsuse kõrval ka Halliste ja Mõisaküla omavalitsus,» loetleb kaupluse omanik. Üsna tihti soovitakse tema jutu järgi ka matusekimpe. Tõsi küll, viimaste arv on hakanud urnimatuste lisandudes kahanema.
Lõikelilledest on enim nõutud roosid, aga hästi lähevad ka krüsanteemid. «Praegu tahetakse juba kevadlilligi, nagu tulpe ja nartsisse,» kõneleb Liia Kuslap.
Oma suurimaks hobiks nimetab naine keraamika valmistamist. Sellest ammutab ta palju rõõmu. «Mõnda asja vaadates ei taha ma hiljem uskudagi, et olen suutnud midagi sellist teha,» imestab ta.
Samuti teeb Liia Kuslap ehteid. Nii ehteid kui keraamikat saab ka tema poest ning neid ostetakse meeleldi kingituseks.
Otsib mantlipärijat
«Minu endine töötaja Ülle tegi siiasamasse lähedale Haldjakoopa-nimelise lillepoe. Algul olin konkurentsi pärast veidi kibestunud, aga nüüd saame hästi läbi. Ta on hea käega ja tahtis loomulikult oma poodi,» nendib Liia Kuslap.
Karksi-Nuias on kolmaski, aianduse ja mesinduse seltsile kuuluv lillekauplus, seepärast kipub turg kitsaks jääma ning talvekuudel tuleb mõnikord isegi kahjumit kanda.
Liia Kuslap heidab kivi suurte kaubanduskettide kapsaaeda. Naiste- ja emadepäeval ning muudel tähtpäevadel kuhjatakse ka Karksi-Nuia Konsumisse lõikelilli ning see kahandab väikeste lillepoodide käivet. «Rimis nägin hunnikus närbunud õisi, aga inimesed ostsid neid ikka: sealt saab ju odavamalt,» kurdab ettevõtja.
Liia Kuslapi meelest tuleb lilli hästi kohelda ja nendega pidevalt mängida. Et roos hästi säiliks, soovitab ta lõigata selle vart diagonaalselt ning kasutada toasooja vett. Vaas olgu puhas ja vett vahetatagu paari päeva tagant.
«Mida rohkem hoolitsed, seda kauem püsib õis ilus,» õpetab ta. Tema isegi rääkivat lilledega.
Mõni aasta tagasi käis Liia Kuslap Viljandimaa delegatsiooni koosseisus Saksamaal Minden-Lübbecke maakonnas Levernis lillefestivalil. «Aitasin seal traktorikäru lilledega kaunistada ning osalesin rongkäigus,» läheb ta veel nüüdki elevile. Kui teised eestlased käisid järgmisel päeval ekskursioonil, siis tema nautis tööd, mida tehti kohalikus lillepoes.
61-aastane naine ütleb, et kuigi talle meeldib lilledega tegelda, on ta poepidamisest siiski väsinud ja otsib mantlipärijat. Innukalt kõneleb ta Heljest, kes on tema juures töötukassa praktikal. «Nii toredat ja töökat abilist ei ole mul varem olnud,» kiidab Kuslap. «Loodan, et ta võtab poe varsti üle ja kutsub hoopis mind paaril päeval nädalas appi.»
Siis loodab ta rohkem tegelda oma lapselapse, teises klassis õppiva Rasmusega. Et poiss ja tema vanemad elavad Haapsalus, ei saa vanaema ja lapselaps just tihti kokku. Liia Kuslapi teine täiskasvanud poeg elab ja töötab Tallinnas.
«Lootsin, et pojad jäävad kodukanti, aga midagi ei ole teha. Siin nad tööd ei leidnud,» nendib naine kurba tõsiasja.
ARVAMUS
ERVIN TAMBERG,
Mõisaküla linnapea
Juubelite puhul õnnitleme linnaametnikke lilledega. Liia lillepoes tehakse ilusaid seadeid. Kui viin sellise sünnipäevalapsele, lööb tal nägu särama. Varem tellisime lilli Abjast ja Kilingi-Nõmmest, aga ei olnud nendega rahul.
Nüüd oleme truuks jäänud Liia ärile. Mõisakülast on sinna küll pikk maa, aga enamasti toob lilled ära linnasekretär, kes sealt tööl käib.