Kandle-Oti viimased lindid. Legendaarne kandlemees mängis rõõmu, mitte raha pärast

Kandle-Ott oli üks kummaline mees. Pole keskealist või pisut vanemat viljandlast, kes teda ei mäletaks. Pisike, veidi kühmus, kuid alati heatujuline vanamees ja tema kannel olid Viljandi mitteametlikud sümbolid.

Kui aja jooksul pisut tuhmuma hakanud mälupildid kõrvale jätta, siis pole varsti paarkümmend aastat maamullas puhanud, enne seda pika elu elanud ja alati pisut saladuslikuks jäänud Otist eriti palju alles. Mõned fotod, natuke telefilmi ja õigupoolest ongi kõik. Kui paljud teavad sedagi, et tema õige nimi oli Aleksander Ott? Eriti kahju on sellest, et Otile nime andnud kandlemängust polnud ühtegi terviklikku salvestist.

Vahel aga pakub elu ootamatusi. Vanavarahuvilisel kollektsionääril Toivo Lõhmusel õnnestus Viljandi kirbuturult puhtjuhuslikult osta kolm ligi poole sajandi vanust magnetlinti, millel on umbes kolm tundi juttu ja muusikat.

«Muist omaloodut ka sekka, et ikka ilusam oleks. Armastusest ja romantikast. Mul on keeva verd ja eks mängus kaldub ka nii olema, aga see on hea, see on tervislik,» räägib esimesel, 1975. aastal salvestatud lindil mees, kes nimetab end Viljandi kanneldajaks Aleksander Otiks. Oti reibas ja maailma kurjust alahindav hääl on kehvast helikvaliteedist hoolimata selgesti äratuntav.

Hääled minevikust

Toivo Lõhmus on Viljandi turu lähedal õunaaia kirbuturgudel regulaarne külaline. Turul kauplevad enamasti eakad härrad kõiksugu vanaaegsete esemetega. Kord silmas Lõhmus muu kraami seas koltunud ja kulunud karpidega lindihunnikut, millele oli Aleksander Oti nimi peale kirjutatud.

OTI UNENÄGU

Et olen kandlemängija, siis sellest teadsid mitmed inimesed. Siis juhtuski nii, et Viljandi 700-aasta juubeli puhul (1983) kutsuti Tallinnast filmitöölised kohale ja Viljandis ringi käies filmiti mind mitmel pool. Kord mängisin kanneltki, kui nõuti. Seda filmi on näidatud televisioonis mitu korda. Möödunud aastal mängisin Mulgi Keldris teatud aja kannelt, paistis, et mu mäng rahvale meeldis. Mu kannel on vananenud ja mina ise ka. Kannel enam hästi ei kõla ja minu lauluhääl ka hästi ei kõla.

Enne Viljandi 700 aasta juubelit ma nägin unes, et mu isa elas ja ütles mulle, et ma elan 200 aastat vanaks ja saan omale naise. Siis mu kannel peab ikka hästi kõlama ja lauluhääl ka.

Allikas: Aleksander Oti päevik

«Ma olen Viljandis kümme aastat elanud, mäletasin Oti nime hästi ja otsustasin, et ostan need lindid ära, maksku mis nad maksavad, ja toon koju. Nii ei satu nad vähemalt halbadesse kätesse ega visata lihtsalt minema,» kirjeldab Lõhmus. Kuidas salvestised müüja kätte olid sattunud, seda ei õnnestunudki välja selgitada.

Lintidele talletatu kuulamine aga on tänapäeval märksa keerulisem kui oli möödunud sajandi kaheksakümnendatel videomaki hankimine. Lintmakke enam lihtsalt pole säilinud.

Kuldsete kätega Lõhmuse kodu on omaette vaatamisväärsus. Peremehe eriliseks kireks paistavad olevat vanad seinakellad, neid on majapidamises kümneid. Ta pole pelgalt kollektsionäär ning suudab ise väsinud ajanäitajale hinge sisse puhuda ja selle jälle käima panna. Lindid ei andnud talle kuidagi rahu ja kui naabriproua tuli kord tema juurde uurima, ega tal juhtu olema mõnd vana makki, oli asi otsustatud.

Vanavarahuvilisel Toivo Lõhmusel kulus omajagu aega, enne kui linte kuulata õnnestus. Nüüdseks on salvestised üle antud Viljandi pärimusmuusika keskusele. Foto: Elmo Riig

«Otsisin oma vanad makid välja ja hakkasin vaatama, millisele nendest ma elu saan sisse puhuda,» jutustab Lõhmus. Pärast pikemat pusimist, rihmade vahetamist ja kinnikiilunud võllidega mässamist sai ta ühe antikvaarse väärtusega Philipsi viimaks niikaugele, et see oli nõus vanu linte mängima.

«Ja mängiski!» rõõmustab Lõhmus. «Ma arvan, et need on maailmas ainsad säilinud lindid, kus Kandle-Oti jutt ja mäng on alles. Tundub igal juhul, et tal oli salvestamisel mingi kindel plaan.»

Materjal on lindistatud kahel erineval aastal, kõik hilisel õhtutunnil. Need on kodused salvestused. Tundmatul helitehnikul oli tõenäoliselt kasutada halva heli poolest kõrva torkav nõukogude monofooniline lintmagnetofon koos põhivarustuses leiduva kehvakese plastmikrofoniga. Salvestused tehti Ukraina tootmiskombinaadi Svema paberlindile, nii et isegi parimal juhul ei saanud mingit kvaliteeti olla. Aga muusika on ilusasti kuulatav ning Oti jutt arusaadav. Need on sõna tõsises mõttes hääled minevikust. Kolm helepruuni paberlinti, mõlemale poolele mahub ligi pool tundi salvestust.

«Väga tore oli kuulata! Ott mängis pilli ja rääkis lugusid endast ning muusikast, osa laule oli isegi oma sõnadele teinud,» on Lõhmus rahul. «Tundub, et ta oli omal ajal väga hinnatud pidudel mängija. Siis oli elav muusika hinnas. Vahva vanahärra oli, ma teda omal ajal lähemalt ei tundud, aga teretasime ikka, kui kokku saime.»

Lõhmus loodab, et tema päästetud lintide abil saab rohkem aimu Kandle-Oti muusikast, mõttemaailmast ja mehest endast oma sõnadega.

Kuninga narr

«Kes oli Kandle-Ott? Veidrik, kuninga narr, kiiksuga? Raske öelda, kuid kindlasti polnud ta tavaline inimene,» arutleb entsüklopeediliste teadmistega ajaloosõber Heiki Raudla, kes on Otist kirjutanud ka oma teoses «Viljandi lood ja legendid». «Ta oli omamoodi lapsemeelne aktiivne suhtleja, kes ütles välja seda, mida teised mõtlesid, aga ei öelnud. Viljandis on aegade jooksul olnud suur hulk kummalisi inimesi, kelle üle naerdi ja kellele koguni hüüdnimed olid pandud: Dunja, Laga Helmut, Sidrun, Linnapea ja mitmed teised. Kas Ott oli kogu aeg selline olnud, ei tea, kuid ta oli elu lõpuni sõbralik ja rõõmsameelne ning aktiivne kodanik.»

OTI UNENÄGU II

Aga minu kõige tähtsam unenägu oli selline. Ma olin Viljandi lossimägedes ja kaevasin labidaga maad. Äkki leidsin mulla seest ilusa kuldsüdame, mis läikis ja säras. Ma võtsin selle südame ja nägin, et see oli ketiga, mis oli ka kullast. Siis panin selle kuldsüdame koos ketiga endale kaela ja siis ärkasin. Ka sellel unenäol on väga hea tähendus ja muud ma ei oska selle unenäo kohta öelda.

Allikas: Aleksander Oti päevik

Arvati, et Ott olnud ülikoolis õppinud ja endale õppimisega liiga teinud. Raudla lükkab selle teooria ümber.

«Album Academicum Universitatis Tartuensis Oti nime õppijate hulgas ära ei too,» teab Raudla. «Pigem näib tõde olevat see, et Otil oli Põltsamaal olnud kunagi suur armastus. Sellest ei saanud aga asja ja pärast seda olevat Ott muutunud imelikuks.»

Raudla meenutab, et 2009. aasta juulis astus Viljandi muuseumisse viljandlane Väino Paas ja ulatas direktor Jaak Pihlakule seitse õhukest vihikut, mille ta oli leidnud Kalevi tänav 12 puukuuri lammutades. Vihikute kaanel oli tekst: «Minu elulugu. Aleksander Ott. Kirja pandud 1990. aasta jaanuaris ja veebruaris.»

Raudla nendib, et kirjutada Otile meeldis.

Kolm tagasihoidlikku magnetofonilinti on ilmselt ainsad, kus on säilinud Kandle-Oti tubased minikontserdid. Foto: Elmo Riig

«Ta tegi väga vähe kirjavigu nii nimedes kui grammatikas ning saatis kirju ajakirjadele ja ajalehtedele,» jutustab Raudla. «Üks neist ilmus 1970. aastate lõpus isegi Sirbi ja Vasara keeleveergudes artiklina. See puudutas eesti keele küsimusi ja allkirjaks oli keeleteadlane Aleksander Ott Viljandist. Muu hulgas tegi Ott seal ettepaneku, et India tuleks kirjutada kujul Indja ja Gruusia asemel peaks kirjutama Gruusja.»

Ilu pärast

Helmen Kütt mäletab Kandle-Otti hästi. Muidugi puutus praegune riigikogu liige omal ajal Otiga kokku Viljandi sotsiaalametis töötades, kuid nende tutvuse algus läheb tagasi veelgi kaugemasse aega, aastasse 1980, mil Kütt oli asunud tööle Viljandi sidesõlme abonentosakonnas. Sides töötas palju kenasid neiusid ja sestap oli Ottki seal sageli platsis.

«Tuli leti äärde ja ütles, et preili, kui meie teiega leivad ühte kappi paneksime, siis ma laulaksin ja mängiksin teile ning mõelge, millised andekad lapsed meil võiksid sündida!» meenutab Kütt naerdes ja lisab, et Oti suur paleus ja imetlusobjekt oli Georg Ots.

Sides oli alati rahvast – kes ootas kaugekõnet, kes oli tulnud pakki saatma. Ott astus sisse, istus ning hakkas kannelt mängima. Keegi ei ajanud teda ära.

«Ta oli Viljandi maskott, Kandle-Ott. Tal oli selline väike tore kõvakübar peas ja ta kandis alati vestikesega pintsakut. Kõik tundsid teda, aga ma ei usu, et tema õiget nime teati. Ta käis mängimas ka kauplustes ja raamatukogus,» räägib Kütt. «Väga kahju, et selliseid inimesi rohkem ei ole.»

Mis aga puutub linna sotsiaalametisse, siis käis Ott sealgi. Mitte küll selle pärast, mida võiks arvata.

«Mingit abi ta küll kunagi ei tahtnud,» kinnitab Kütt. «Ta ei tahtnud seda isegi siis, kui ilmselgelt väga vajas. Käisime tema kodu ka külastamas, mõnikord võttis ta toiduabi vastu, aga väga-väga harva. Ütles ikka, et saab kõigega hakkama ning et talle on vaimutoit üldse tähtsam.»

Kord juhtus Ott mängima raekoja ees pargis. Inimesed kogunesid teda vaatama, välisturistid nende hulgas.

«Võis jääda mulje, nagu ta oleks sinna Viljandi külalistele mängima tellitud. Soomlased küsisidki, et kas selline sümpaatne härrasmees on nende pärast seal mängimas. Kandle-Ott sai nendest kuidagi aru ja vastas ise, et tema ei ole seal mitte nende pärast, vaid ikka ainult ilu pärast. Selliseid toredaid asju ikka juhtus temaga,» kõneleb Kütt.

Lahutamatu sõber

Kandle-Oti lahutamatu kaaslane oli jalgratas. Heiki Raudla teab öelda, et rattaga sõitis Ott siiski harva.

«Enamasti lükkas ta seda käekõrval, ratas oli talle rohkem sõbra eest,» jutustab Raudla. «Pealegi oli ratas peaaegu alati koormatud igasuguse träniga. Prügimäelt leidis ta kõiksugu asju. Vahel isegi veidi kauem seisnud konserve, mis olid veel kõlblikud. Neid jagas ta isegi tuttavatele.»

Aleksander Oti lindi tagaküljelt saab näha mehe enda käekirja- ja stiilinäidet. Foto: Elmo Riig

Helmen Kütt mäletab, et Ott liikus ikka mööda linna ringi. «Pisike musta riietatud mees, hästi ergas ja kiirelt liikuv, rõõmsate säravate silmadega – väga ilusad mälestused on,» kõneleb ta. «Olen mõelnud sageli, et kust temasugused, natuke teistmoodi mehed tekivad. Umbes samasugune oli legendaarne Tartu tänava naistejuuksur Arkaadi. Mõlemad olid poissmehed, väiksed ja energilised ning elasid pika elu. Nad erinesid ümbrusest ja teistest väga tugevalt ning ikka positiivses mõttes. Kui nende peale mõtled, läheb nägu naerule.»

Heiki Raudla meenutab, et Otile meeldinud aeg-ajalt kannelt mängimas käia Kaalu tänava sauna ooteruumis.

«Keegi andis talle kord heast südamest selle eest raha. Ott solvus. Lõpetas kohe mängu ja ütles: «Ma mängisin rõõmu, mitte raha pärast»,» jutustab Raudla ja lisab, et Otile meeldis mängida kannelt ka kultuurimajas, eriti valimiste eel. «Ja loomulikult mängis ta seda iga suve algul Lossi tänaval kohviku ees. Kui Ott sinna ennast sisse oli seadnud ja oma päevinäinud kandlelt helisid välja võluma hakkas, teadsid viljandlased, et suvi on nüüd lõpuks ometi käes.»

Viimane kandlelugu

Legendaarne viljandlane Aleksander Ott, kes jäi inimeste mällu Kandle-Otina, suri 2002. aasta 26. aprillil kell viis pärastlõunal Kõpu hooldekodus. See juhtus olema reedene päev. Kõpu hooldekodu juhataja Tiina Leets kõneles toona Sakalale, et Aleksander Ott elas ära meesterahva kohta kadestamisväärselt pika elu – ta lahkus oma 96. eluaastal. Veel eelmise aasta lõpul olnud vanahärra üsna terane ja krapsakas, kuid kevade saabudes kustus ta tasapisi ega saanud ümbritsevast enam päris selgesti aru. Ott suri vanaduse kätte, rahulikult ja vaevusteta. Tema Põltsamaal elanud õde oli lahkunud siit ilmast paar aastat varem. Enne Kõpu hooldekodusse viimist hoolitsesid elu lõpuni Viljandi kodanikuks jäänud mehe eest kauged sugulased.

Kõpu hooldekodus ei olnud Kandle-Otil kaasas ei jalgratast ega pilli. Arvatakse, et oma viimase kandleloo võis ta mängida Põltsamaal. Pärast tuhastamist viidi lahkunu põrm õe oma kõrvale Põltsamaa kalmistule. Mis sai Oti kandlest, pole teada.

Üks küsimus

Heiki Raudla Foto: Marko Saarm

1990. aastate lõpul töötasin Sakala arvamustoimetajana. Ükskord jõulude eel pidin Otiga tegema rubriigi «Üks küsimus». Läksin teda otsima. Teadsin, et ta elab kusagil Kalevi tänava alguses. Leidsin lõpuks maja üles. See oli hoovimaja. Naabrid ütlesid, et koputada pole vaja ja ust kinni hoidev nöör tuleb lihtsalt lahti harutada. Tegin seda ja siis ootas mind üllatus. Tube nagu polnudki. Otil oli kombeks kõikjalt vanu riideid ja tekke koju tassida. Mõlemad toad olid kokkutoodud riideid peaaegu lae alla täis. Roomasin kuidagi teise tuppa, kui äkki kuulsin oigamist. Olin Otile käe peale astunud. Sain oma küsimuse siiski esitatud ja Sakala jõulunumbrit kaunistas seekord «Üks küsimus» Otiga.

HEIKI RAUDLA