Onu Bellal pole põhjust häbi tunda

Möödunud aastal andis Onu Bella oma bändiga ainult neli-viis kontserti. Üks esinemine sattus olema siinsel «Rock Rambil». Sel nädalal tuleb staažikas meelelahutaja taas Viljandisse. Foto: Maarja Möldre / Sakala

Eeloleval laupäeval annavad Viljandi lennukitehases ühe oma harvadest kontsertidest legendaarne Onu Bella ja tema bänd.

«Sakala» vestles staažika meelelahutaja ning värske kirjanikuga nii olnust kui olevast.

Onu Bella, millega sisustate praegu oma päevi? On teil palgatöö? Kui on, kas selle kõrvalt jääb aega ka hobidele?

Hakkan teisest otsast peale. Kõige õnnelikum inimene on vist see, kes saab hobiga tegeldes kätte ka palga. Muusika kollektsioneerimine kuulub mu hobide hulka, olen tegelnud sellega aastaid. Realiseerin seda ka väikses raadiojaamas Marta Raadio, kus mul on igal pühapäeval viietunnine programm. Ja see pole niisama pleilisti mängimine.

Palgatöö teise osa moodustavad sünnipäevade ja pidude juhtimine ning raha eest plaatide keerutamine: mängin 1970. ja 1980. aastate pop- ja rokkmuusikat. Ühtlasi käin korra nädalas administraatorina abiks loomakliinikus.

Kui palju aega võtab Onu Bella Band?

Bänd võtab aega just nii palju, kui viitsid ja tahad sellele pühendada. Ma ei näe ühtegi põhjust muutuda «klassikaliseks pubibändiks». Eelmise aasta statistikast nähtub, et andsime neli või viis kontserti, ja minu arust sellest piisab.

Millist muusikat esitab Onu Bella Band praegu? Kas olete pöördunud tagasi Öörahu-aegsete lugude ja stiili juurde?

Võib öelda, et esitame minu loomingu läbilõiget. Oleme teinud retrospektiivi ja sõelale jäänud lood pole sugugi ainult Öörahu-aegsed, kuigi enamik pärineb sellest perioodist. Aga kindlasti on need rokilikud versioonid.

Ma pole kunagi tahtnud korrata seda, mida olen juba kunagi teinud. Ka Onu Bella Band ei tee neid lugusid täpselt nii nagu Öörahu. Kujutava kunstiga paralleeli tõmmates võrdleksin ennast ekspressionistidega. Kui maaliksin täna Viljandi järve Kirsimäelt, siis homme võib-olla tuleksin alla ja teeksin seda hoopis Tartu tänava poolt.

Paljud lood on arranžeeritud nii, nagu omaaegsed Öörahu liikmed poleks nõustunud tegema. Ka instrumentide valik on teine: meil on kaks kitarri ja süntesaator, aga torusid pole.

Mis pilguga vaatate tagasi 1990. aastate alguse diskoperioodile?

Diskoperiood aitas Onu Bella kaubamärki hoopis rohkem populariseerida kui Öörahu. Siis olin ju sooloartist. See oli vaieldamatult aeg, mil pidin palju iseenda eest vastutama. Ei olnud kollektiivikeemiat, mis valitseb ansamblis. Ma ei vaata sellele ajale sugugi halvustavalt, kuid praegu, seda juttu rääkides ei kujuta küll ette, et peaksin interpreteerima neid lugusid samas võtmes.

Kui mina nägin — ja ilmselt nii mõnigi teine veel — teie diskolugudes paroodiat, leidus kindlasti ka neid, kes võtsid tehtut siiralt üks ühele, umbes nagu «Wremja» rullnokki Aikut ja Petsi.

Kahjuks ongi enamik seda niimoodi mõistnud. Minu hiljuti ilmunud Kullafondi sarja kolmikplaadiga — see hõlmas just diskoperioodi — kaasas olevast bukletist saab täpselt teada, miks ja kuidas ma midagi tegin. Oli ju rokkmuusika 1990. aastate alguseks vaat et välja surnud. Jätkamiseks pidi midagi kardinaalselt muutma.

Missugusest perioodist pärinevad teile endale kõige rohkem meelde jäänud ja elamusi pakkunud esinemised? Kas peate nendeks koos punkbändidega 1980. aastate lõpul kultuurimajades ülesastumist või hilisemaid klubietteasteid?

Ma ei tee mingit saladust, et kõige hingelähedasemad on esimesed esinemised. Sellele vundamendile on rajatud kõik. 1990. aastate klubiesinemised hakkasid iseennast sööma: tuli lihtsalt peale lennata ja fonogrammi järgi suud maigutada, spontaansusest polnud juttugi.

Mingil hetkel hakkas see nii vastu, et lõpetasin enam-vähem päevapealt. Alustasin ju stuudioprojektiga, nii et neid perioode peab vaatama ikka eraldi.

Fännide silmis eksisteerib vist kaks täiesti erinevat Onu Bellat: ühed ei tea midagi ühest perioodist ja teised jälle teisest.

Pigem ei taheta ühest või teisest midagi teada. Arvan, et olen sellises eas ja olukorras, et ei pea tegema publiku ees virtuaalset kummardust. Nüüd, kui mu esimestest esinemistest on möödas üle kahekümne aasta, saan lubada endal teha seda, mida ise tahan.

Kui tähtsaks pead omaaegset «Rock Summeri»esinemist, mille kulminatsioon oli Samanthaks kutsutud poolpalja tütarlapsega tuhandete inimeste ees suguühte imiteerimine? Seda peeti toona kõige skandaalsemaks asjaks, millega eesti muusik eales hakkama oli saanud.

Nimetatud etteaste oli väga tähtis: toona oli selline festival ju suursündmus. See tõi lauluväljakule kokku Eesti mõistes kolossaalse hulga rahvast ja publiku suhtumine pole võrreldav praegusega. Festivale tehakse nüüd palju ja need on devalveerunud, aga siis midagi muud polnud.

Ma ei eita, et minu kava oli tolle aja kohta innovatiivne. Kulminatsioon oli kavandatud ja pidi mõistagi pälvima palju tähelepanu. Ometi ei osanud ma arvata, et see tekitab nii suure resonantsi.

Kas omaaegsed Öörahu lood on kuskil alles või tuleb need plaadi tarvis uuesti sisse mängida?

Osa on olemas, kuid mitte kõik. Leidub nii stuudioversioone kui kontsertvariante. Arhiivid on veel avamata.

Teil on viimastel aastatel ilmunud kaks suurepärast raamatut: «Ma võtsin viina» ja «Onu Bella nipiraamat». Mis ajendas teid väljendama ennast ka kirjasõnas?

Sortides oma arhiive ning lugedes ajakirjadele ja ajalehtedele antud intervjuusid, avastasin, et olin 1990. aastatel suusoojaks lubanud hakata vanemaks saades raamatuid kirjutama.

Vahepeal see mõte hajus ning andis endast ainult vahel harva märku. Konkreetne palve midagi teha tuli kirjastuselt mõni aasta tagasi. Ma ei ole selline inimene, kes läheb, käsikiri näpus, kirjastuse ukse taha ja palub: trükkige ära!

Mihkel Raua «Musta pori näkku» oli siis juba ilmunud ja kirjastused olid mõistnud, et see värk võib müüa.

Jah, see oli ilmunud. «Ma võtsin viina» pidi valmis saama alles mullu sügisel, aga kirjastus andis mulle aasta asemel kirjutamiseks aega viis kuud.

Oma raamatutest rääkides võin kätt südamele pannes kinnitada, et need on minu enda kirjutatud. Vean nina kirtsu, kui elulooraamatuid lastakse koostada ajakirjanikel. Kui te ei oska kirjutada, mille kuradi pärast on teil vaja raamatut ilmutada? Tehku seda teised inimesed pärast teie surma.

Kas võib olla kindel, et raamatus «Ma võtsin viina» käsitlemata jäänud Öörahu ja diskoperioodi kohta tuleb eraldi teos?

Tuleb küll. Kavandan seda praegu. Aga eks väljatulek sõltu ka sellest, mis suunas liigub meie raamatuturg.

Kas teie kirevas elukäigus leidub ka selliseid hetki või perioode, mida tagantjärele kahetsete? Või pole te üldse kahetseja tüüp: mis olnud, see olnud?

Olen meelelahutusmaailmas olnud 22 aastat ja kui ma midagi kahetsen, siis ainult seda, et hakkasin selle alaga tegelema väga hilja, alles 27-aastaselt. Paljudel juhtudel tabab 27-aastast meelelahutajat juba esimene kriis.

Millise saavutuse üle tunnete kõige rohkem uhkust?

Olen üritanud tegeleda sellega, millest mul jõud üle käib ja mis pakub midagi ka mulle endale. Ma ei ole kaasa läinud kõigega, mida pakutakse, vaid olen valinud. Pean tehtavast ka ise mingi naudingu saama.

Õige oleks öelda, et mul ei ole põhjust ühegi asja pärast häbi tunda. Kõik, mida olen teinud, on tehtud selge mõistuse juures.