Miks ringi minna, kui saab otse?

Maarja Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

KUI OLETE käinud Olustvere leivakojas, kunagises magasiaidas, siis ehk mäletate, et selle raske uks käib lukku kolme võtmega. Need on uhked ja suured ning võib ette kujutada, kuidas need kunagi aidameeste vööl kõlkusid. Tänapäeval oleks selliseid tülikas kaasas kanda. Õigupoolest on võti varsti ehk üldse igand: rahakoti vahele mahtuva kaardiga on ju hulga hõlpsam ust avada.

Nii nagu muutuvad käegakatsutavad asjad, teiseneb ka keel ning et meie, inimesed, oleme laisavõitu, lähevad sõnad meie keeles enamasti lühemaks. Kohmakate võõraste asemele on loodud lihtsamaid ja lühemaid, nende värskeim näide on infrastruktuuri asemele tulnud taristu.

Nagu teistes valdkondades, nõnda muutub aja jooksul sõnavara ka hariduses. Kunagi, kui lipud olid punased, töötasid koolides direktori asetäitjad õppe- ja kasvatustöö alal. Aja möödudes hakkas see kohmakas nimetus lühenema ja läinud sajandi viimastesse kümnenditesse jäänud kooliajast mäletan kabineti ukselt silti «Õppealajuhataja».

Kiirel arvutiajastul kipub sama töötegijat tähistav nimetus muutuma veel lühemaks ja keelenõunikudki soovitavad nüüd kasutada vormi «õppejuhataja», veel parem «õppejuht». Internetist otsides võib niisuguse nimetusega töötajat leida suurte linnade koolides ning koguni lasteaedades. Miks mitte kasutada kena ja konkreetset nimetust? On ju samamoodi lühenenud majandusala juhataja ja huvialajuht.

OMAETTE küsimus on, miks on majandusjuht ja huvijuht nii kergesti ja valutult käibele jõudnud. Võib-olla tekitab «õppejuht» võõristust sellepärast, et lubab oletada, justkui juht alles õpiks? Loodetavasti pole põhjus siiski selles.

Tasub meelde tuletada, et sõna «ala» on enamikul juhtudel ülearune, nagu on tõestanud eespool mainitud kahe ametinimetuse lühenemine. Võtame näiteks sõnapaarid «aiandusalane nõuanne» ja «arvutialased teadmised». Kui «alane» neist välja jätta, jõuab mõte meieni viie tähe võrra selgemini.

Vahel võib juhtuda, et keeletoimetaja soovib parimat, ent keelekasutaja, eriti kui ta puutub oma ametis kokku projektide ja muude dokumentidega, on väljakujunenud vormelites nii tugevasti kinni, et välistab kõik teised võimalused. Näiteks võib tuua «elukestva õppe». See peaks õigupoolest olema «kogu elu kestev õpe», kuid õigekeelsussõnaraamat soovitab kasutada sõna «pidevõpe» — kas pole kena?

Ka Eesti haridusseaduses seisab lause: «Hariduse eesmärk on luua igaühele eeldused pidevõppeks.» Haridusministeeriumi koduleheküljelt võib seda terminit paraku tikutulega otsida ning tagatipuks on meil veel elukestva õppe sihtasutus Innove.

Keeletoimetajal ei jäägi üle muud kui vaikselt meelde tuletada: on ka sõna «pidevõpe» ja seda ei ole kindlasti vale kasutada. Meil võib käepärast olla üks võti, aga ukse teevad lahti ka teised.