Oi külad, oi kõrtsid

Seasaare kõrts Viljandis Tallinna tänaval enne ümberehitamist 1923. aastal. 5. juulil 1941 põles Seasaare hoone maha. Tõenäoliselt oli selle taga süütamine, sest sõda polnud veel linna jõudnud. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Eesti talupojale kehtis miski, mida võiks nimetada KKK-reegliks. Kodu, kirik ja kõrts oli see kolmainsus, mis kuulus lahutamatult agraarse elulaadi juurde.

On välja pakutud, et kahte kõrtsi lahutas keskmiselt neli kilomeetrit. XIX sajandi keskpaiku oligi Eestis üle kahe ja poole tuhande kõrtsi. Neid kerkis igale poole, kus aga inimesi liikvel. Valdav osa rahvast elas maal ning et muid variante polnud, kujunesid kõrtsid sujuvalt kohalikeks tõmbekeskusteks.