Repliik: Oma linna kiituseks

Helgi Kaldma Foto: Elmo Riig / Sakala

Astu Viljandi linnaliinibussi mis kellaajal tahes, mõni vanainimene on seal ikka. Hommikul pärast kella üheksat, kui koolilastel ja tööinimestel on oma sõidud tehtud, on bussid enamasti ainult memmede ja taatide päralt. Nad sõidavad poodlema ehk vaatama, kust midagi odavamat leiab. Männimäelt kesklinna, Paala­linnast Männimäele ja Jämejalalt bussijaama kanti — kes kuhu. Mõnel on ka ametiasi ajada.

Miks ka mitte — neil on ju tasuta sõidu kuukaart ning seega lahe võimalus kaugemale minna. Mõni kodune äärelinlane ehk muidu ei teakski, et Tallinna tänava lõppu on mitu suurt poodi juurde tekkinud, ega oleks näinud, missugune on äsja rajatud promenaad õhtusel ajal, kui tuled on süüdatud.                                                             

Eakate sõidud maksab kinni linn, kuigi kaart on üsna kallis, 220 krooni. Tasuta võivad sõita need, kes on saanud 65 aastat vanaks. Linnavalitsuse raamatupidamise andmetel kulutas linn möödunud aastal selleks 3,2 miljonit krooni. Lisaks on soodustused laste ja invaliidide sõitudeks. Seegi pole väike summa.

Juba aastaid on see niiviisi olnud ning viljandlased on sellega vägagi harjunud.