Karu jälg ja kilode kaupa seeni

Kaks väiksemat ja kaks suuremat ämbrit said seeni peaaegu täis. Foto: Aivar Aotäht

Novembri keskpaigas kahe metsalise peale seitse kilo seeni korjata tundub vähemasti mulle päris tubli saavutus. Lähipäevil peaks õhutemperatuur taas kerkima ja nõnda on korilastel põhjust omadega veelgi metsa minna.

Viimastel öödel oli õhutemperatuur laskunud mõnes kandis null kraadi ligi ja ehk veidike alla sellegi. Päeviti püsis õhusoe siiski plussis. Et eelmisel korral olime ühest kindlast leiupaigast saanud hea laari lehter-kukeseeni, tekkis mõte enne talviste ilmade tulekut mina neid hiliseid seeni otsima ühte teise metsa, kus teadsime rohkem kasvukohti.

Kell äratas laupäeva hommikul, kui väljas oli veel pime. Termomeeter näitas akna taga ühe kraadi ringis. Ei ole hullu, vähemasti pole seened ära külmunud. Kui sihtkohta jõudsime, oli pilves ilmast hoolimata piisavalt valge ja õues läinud poole soojemaks – juba kaks kraadi.

Ehkki olin lehter-kukeseente leidmises päris kindel, ei osanud arvata, et neid nii palju on! Sain kiirelt täis väikese ämbri, siis suure ja siis veel poole teisest suurest ämbrist. Teisel seenelisel vedas vähem, aga ilma ei jäänud temagi. Samuti kogus oma noosi kolmandana meiega kaasa sõitnud ning oma pere jaoks korilusega tegelev metsaline. Teisest metsatukas kogusime natuke lisa.

Enamik lehter-kukeseeni oli igati kaubandusliku välimusega, leidus nii suuri, keskmisi kui väikseid isendeid. Külm polnud neile liiga teinud. Saagikuselt teisele kohale asetusid harilikud kukeseened, millest osal võis siiski märgata liiga jaheda ilma jälgi. Samas nautis novembri keskpaika ka täiesti veatuid kollaseid seenenupse.

Üldiselt soojavõitu hilissügisele omaselt leidus suits-kollanutte ning meie tähelepanu köitsid just värsked, alles seene nägu võtvad isendid. Veel rändas ämbrisse mõni triibuline heinik, punakas puiduheinik, kühm-kantarellik ja üks pilvik.

Kodus pärast puhastamist näitas kaal saagiks 7 kilo ja 65 grammi. Kolmanda seenelise korjetulemust pole siia arvatud. Olgu igaks juhuks öeldud, et lehter-kukeseen on isegi niiskena üsna kerge ja seega tuleb neid kilode kokkusaamiseks tublisti korjata.

Kindlasti saanuks saak suuremgi, aga ega kunagi jõua keegi metsi seentest puhtaks teha. Igatahes oli põhjust rõõmustada, seda enam et nii hilja sügisel ehk 14. novembril pole meie saak nii kaalukas veel olnud.

Epiloog. Mitu nädalat tagasi tundus mulle, et nägin seenemetsa lähedal liivases kraavis väiksema karu jälge. Nüüd oli keegi tõmmanud mitusada meetrit tollest kohast eemal liivale aerosoolvärviga ringi ja kirjutanud kõrvale «KARU». Ringi sees oli jälg ja tundus, et tõesti karu oma. Oleks mul värv kaasas olnud, teinuks liivale täpi ja kirjutanuks juurde «HIIR».