Tekstiilikunstnik Anu Raua vaibad on tuntud ja armastatud. Neid koob ta endiselt, aga küsimus, kuidas kunstniku loodud Heimtali muuseumi ja tema kodutalu ühendamisel võiks tulevikus tekkida keset Eestit loomekeskus või närvirahustuspaik loomingulistele inimestele, alles otsib lahendust.

Anu Raud (77) avab Viljandimaal Heimtalis Kääriku talus hoovivärava. «See on vana moonakamaja,» tutvustab ta taluhoonet, mille tema vanaisa ostis 1928. aastal ja millest 1994 sai tekstiilikunstniku kodu. «Siin elas kunagi kolm moonakaperet!»

Seinal ripub kõige uuem Anu Raua vaip. «Seemnepuu». Kolm rähni askeldamas männitüvel, suuremad kui inimesed, kes maas hiigelpuud imetlevad.

Teil on vaibakavand luulevormis. On see alati nii?

Hästi tihti. Mul on postkaarte, kus mul on vaiba pilt, selle juures väike luuletus või tekst.

Ma olin hästi vaimustatud, kui räägiti Ootsipalu männist, peaaegu poolesaja meetri kõrgusest. Õnnestus seal ka käia. Mul oli ammu selline kavand, mõni kavand laagerdub kümme aastat, mõni viis. Tegin seemnepuid, lageraiet, üksikuid puid. Nüüd siis Ootsipalu männist inspireeritud seemnepuu.

Rähni prototüüp on teisel seinal lehe väljalõikel?

Laanerähn. Rähnid on toredad, kui lähed metsa, siis koputavad viisakalt. Siin vaibal peab ka rähn inimesest suurem olema, sest metsas on ta olulisem.

Männitüve värviliikumine – tume, mis läheb lillakaks, üleval tuleb soe punane. Ma arvan, et siin on see õnnestunud.

Võra lahendasin nii, et need oleks justkui rahvariideseeliku tükid, palakad. Nagu männil on tutid otsas.

Kommentaarid
Copy