Enesekiitmise põlatud kunst

Hans Väre   Foto: Marko Saarm

Üheksa aastat tagasi, kui ma oma arvuti, arusaamatute sirgeldustega märkmikud ja kohvikruusi majandusreporteri laua pealt peatoimetaja kabinetti tassisin, tegin endale üheks tööülesandeks Sakalat ilma igasuguse valehäbita kiita, et inimesed, kes sellele iga päev ei mõtle, aduksid, kui tähtis ja väärt väljaanne Viljandimaal ilmub. Paraku ei ole Sakala minule suvaline tööandja. Meie DNA-d on sedavõrd segunenud, et Sakala kiitmine tundub enesekiitusena isegi siis, kui mul endal pole konkreetse saavutusega midagi pistmist olnud. Enesekiitus on aga eestlase silmis üks suuremaid patte üldse. Meie vanasõna ütleb küll, et kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise, aga ma olen üsna kindel, et selle väljamõtleja ei olnud eestlane. Või kui oli, siis mõtles ta seda irooniliselt. Nii kui eestlane hakkab ennast kiitma, lähevad tal huuled kangeks, suu muutub kuivaks kui Sahara kõrb ja keelele kasvab suur soolatüügas.

Teeme koos ühe harjutuse. Esialgu leidke igaks juhuks eraldatud koht, nii et kedagi kuulmas poleks. Kas olete valmis? Nüüd öelge: «Ma teen oma tööd suurepäraselt!»

Kuidas oli? Kas tuli välja? No pole viga. Sõnas «suurepäraselt» on kaks r-i, seda ongi keeruline hääldada. Proovime hoopis nii: «Ma teen oma tööd väga hästi!»