Mees, kes pani Karlssoni lendama

Teet Ehala tunneb Viljandi teatrit sama hästi kui iseennast. Pole ka ime: Ugala on temas ja tema ümber olnud terve elu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neil, kes soovivad igavesti elada õndsas usus, et Katuse-Karlssonil piisab Vasalinna katuste kohal hõljumiseks seljale kinnitatud pisikesest propellerist, tasub hoiduda keskustlemast Ugala lavastusala juhi Teet Ehalaga.

«Rattad, rullikud, siinid, vintsid, trossid,» loetleb aastakümneid teatriga ühes rütmis elanud mees detaile, mille abil maailma parim lendaja tunamullu esietendunud lastelavastuses «Karlsson katuselt» tegelikult lava kohale tõsteti.

«Eks seal olnud paras jagu nuputamist, aga hakkama saime,» muheleb ta. Keeruliste ülesannete lahendamine olevatki see rosin, mis talle teatritöös naudingut pakub.

Pool sajandit teatris

Läinud aasta 16. november polnud Teet Ehalale tavaline kolmapäev. Just siis täitus pool sajandit sellest, kui 16-aastane poiss õhtukooli kõrvalt Ugala lavatöölisena palgale vormistati. «Tegin kohe kaasa väljasõidu Võrtsjärve äärde Oiu rahvamajja. Direktor Ants Kukk oli suvel seal puhanud ning tänuks kohalikele etenduse lubanud,» meenutab ta.

Pikast staažist hoolimata võib Ehalas kolleegide kinnitust mööda praegugi aeg-ajalt näha energilist teismelist, kes haarab härjal otse sarvist isegi siis, kui mõni teine tegutseks tasa ja targu. «Teedul on energiat mitme inimese jagu,» ütleb üks. «Muheda huumori ja raudse närviga,» iseloomustab teine.

Ehkki tuttavad kirjeldavad Ehalat pigem väljapoole elava inimesena, ütleb ta ise, et pole esineja tüüp. «Publiku ette ei ole ma kunagi igatsenud. Mul lihtsalt pole seda vaistu,» lausub ta. Sellegipoolest on teater mitut puhku pidanud lootma talle tehnilise poole ettevalmistamise kõrval ka lavatöös.

Näiteks võõpas tuntud grimeerija Lembit Põder 1958. aastal 14-aastase Teet Ehala šokolaadpruuniks, et poiss võiks lavastuses «Aladini imelamp» peaaegu terve vaatuse tõetruu neegripõnnina kuningale tuult teha. «Vat selline suur roll,» naerab Ehala aastakümnetetagust kogemust meenutades.

Isa jälgedes

«Minu isa töötas teatris administraatorina — algul Paides, kuhu Narva teater pärast ränka pommitamist maapakku oli toodud, ning hiljem Aleksander Satsi kutsel Viljandis. See seletab nii mõndagi: enamik teatri töötajate lapsi pistetakse ju varem või hiljem rambivalgusesse ning paljud leiavad ennast ka täiskasvanuna lavalt või vähemalt selle lähedalt,» seletab ta.

Lapsena oli Teet Ehala alatasa näitlejatega ninapidi koos — olgu isa töökohas või kodus. Pere elas toona teatrist mõnekümne meetri kaugusel Posti ja Koidu tänava nurgal.

Majas, mis varem oli kuulunud nimekale fotograafile Jaan Rietile, pakuti pärast natsionaliseerimist ulualust Ugala töötajaile. Voldemar Ader, Laine Vaga, Leida Aru ja Paul Ruubel on vaid mõned lavalegendid, kes selle ajaloolise elamu ühisköögis iga päev toimetasid või malet mängisid, poisiohtu Teet Ehala ikka sealsamas.

Teatritutvustest oli Ehalal tublisti kasu kooliski, kui klassivend, hiljem luuletaja ja kirjanikuna tuntust kogunud Ingvar Luhaäär mõne uue lavastusega maha sai ning selle koolikaaslastega koolimajas publiku ette tõi.

Naaberkvartalis asuva teatri dekoratsioonilaos leidus alati üht-teist, mida kannatas koolimajja vinnata ja lavakujunduseks kasutada.

Kui mingil ajal tekkis küsimus, kus poiss saaks kooli kõrvalt raha teenida, ütles isa, et ta võib teatrisse tulla üksnes siis, kui lihvib oma pillimänguoskust. Et selleks ajaks oli nooruk juba pisut trompetit harjutanud ja tarbijate ühistu orkestriga laulupeolgi käinud, tuli jaatav vastus hõlpsasti üle ta huulte.

Paraku murdus sõna peagi ning pillimeest Teet Ehalast ei saanud. Tagantjärele kriibib see natuke tema hinge — eriti onupoeg Olav Ehala, eesti ühe armastatuma helilooja ja pianisti seltsis.

30 aastat valgustajana

Teatris töötatud 50 aastast möödusid esimesed 30 juhtmete ja prožektorite keskel. Esiotsa oli Teet Ehala lavatööline, kuid juba mõne aasta pärast vabanes valgustaja-elektriku koht.

Kui 1970. aastatel projekteeriti uut Ugala maja, koostas just Ehala tulevase lava elektri- ja valgustussüsteemi lähteandmed. Ta möönab, et töö oli vastutusrikas, saati et moodsa teatrihoone valmimine oli Viljandi lähiajaloo tähtsamaid momente. Ehkki tehnika on vahepeal tublisti arenenud, võib Ehala rahulolevalt tõdeda, et tookord väljamõeldu on hästi toiminud.

Ometi nendib lavastusjuht, et praegu on Ugala tehniline tervis sandivõitu. Publik seda ehk ei märka, aga lavatehnikas leidub kohti, mis lonkavad lausa kahte jalga. Näiteks on elektroonikud kimpus jupsiva stangede juhtimise süsteemiga. Lava tõstukeid ei saa kasutada, sest nende hüdraulika koostöövalmiduses ei või kunagi kindel olla.

Valgustajana töötatud ajast on Ehalal kõige eredamalt meeles algusaastate ringreisid, mis kestsid mõnikord kolm nädalat jutti. Muu hulgas sattus trupp vahel maakohtadesse, kus polnud veel elektritki. Siis tuli appi võtta Ehala hoole all rändav kinoagregaat, mis suutis hädatarvilikud pirnid võbisedes põlema panna.

«Jah, see oli kõige ilusam aeg,» tõdeb lavastusjuht. «Nii kui etendus läbi sai ja kardin ette läks, hakati saalis toolidega kolistama, et tantsuks ruumi teha. No ja eks mina olnud siis oma aparaadiga tegija poiss, sest valgust oli vaja. Näitlejad läksid keskusesse magama, aga lavamehed ja valgustajad ööbisid sealsamas. Öö otsa saime kohalikega tantsu vihtuda. Vahel uurisime juba pärale jõudes rahvamaja juhatajalt, millised need kõige toredamad tüdrukud on.»

Erilist staaritsemist pole

Nagu väikeses teatris ikka, pole Ugalas Teet Ehala sõnul kunagi erilist staaritsemist olnud. Inimesed on enamasti ühte hoidnud, tegemata vahet, kes on näitleja ja kes lavatagune tegelane.

Ehala meelest on praeguse ajastu näole armid jätnud mõne aja eest ülearu suureks paisunud teatrisisesed tülid ja majandusraskused. Kolleegid tegevat head tööd, kuid hoidvat rohkem omaette.

«Eks see sõltu ka suuresti eestvedajast: kui leiduks keegi, kes inimesi vabal ajal ühendaks ja ärgitaks, küllap oleks ka kaasatulijaid,» arvab ta.

Lavastusala juhiks sai Teet Ehala 1994. aastal ning on nüüdseks juhtinud enam kui 200 lavastuse tehnilist ettevalmistust. Lihtsustatult öeldes on tema see, kes koostab kunstnikuga käsikäes lavakujunduse kavandi ning annab maalritele, õmblejatele ning metalli- ja puutöömeestele töö kätte.

Kõige soojemate sõnadega räägib Ehala suvelavastuste ettevalmistamisest, sest need on nõudnud tavatuid lahendusi. «Vargamäel «Juuditi» telgi tegemine oli väga tore. Kaks nädalat elasime kohapeal, saime kõvasti päikest ja tegime sauna,» meenutab ta.

Viimaste aastate ettevõtmistest tõstab lavastusjuht esile «Karlssonit», kus peategelast kehastav Alo Kurvits tuli lendama panna, ning praegu mängukavas olevat noortemuusikali «Inetu», mille tarbeks oli vaja lavale tuua tonnide kaupa metalli.

Ehala armastab öelda, et dekoratsioon peab nägema ilus välja ka tagantpoolt. Ta järgib seda arusaama, hoolimata tõigast, et enamikku materjale kasutatakse mitu korda. Kui suured teatrid võivad pärast viimast etendust dekoratsiooni prügikasti toppida, siis Ugalas proovitakse taaskasutatavad detailid järgmiste kordade tarbeks tallele panna.

Tarvilikke materjale pole kunagi jalaga segada olnud. Kui Vene ajal said defitsiitsele kraamile jaole need, kellel oli tutvusi, siis nüüd maksab raha.

«Eriti raske oli 1990. aastatel. Kogu aeg suruti peale võimalikult odavaid lahendusi. «Inetu» tegemiseks saime nüüd kohaliku metallitööstuse abiga üht-teist lubada, aga 1994. aastal, kui etendus sisuliselt sama lugu, «Jutustus tõelisest pardipojast», pidin tooma oma maakodust hunniku lepakaikaid,» jutustab Ehala.

Teater olgu imedemaa

Dekoratsioonideta mustas kastis tehtavatest lavastustest ei arva Teet Ehala suurt midagi. Tema neid ei naudi ja otsib ikka võimalusi muuta teater imedemaaks. Talle on meeldinud mitme Vanemuise suurlavastuse kujundus, mille puhul pole kulusid kokku hoitud. Ehkki Ehala teeks rõõmuga midagi samasugust, annab ta endale aru, et väike provintsiteater ei saa endale sellist pompoossust lubada.

Et teatritöö pole kunagi ka isiklikku rahakotti ülearu nuumanud, on Teet Ehala pere toitmiseks põhiameti kõrvalt sageli lisa teeninud: töötanud näiteks kümneid tunde kiirabiauto- ja liinibussijuhina.

Teatrit maha jätta pole ta ometi plaaninud. Ehala hindab vaheldusrikkust, mida pakub lavatagune töö. Ja loomulikult inimesi. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks peab ta andekate noortega koos tegutsemist. Ühena neist võib ta kõhklemata nimetada oma poega, ülemöödunud suvel traagiliselt hukkunud teatrikunstnikku Mihkel Ehalat.

Kuigi Mihkel Ehala koduteater oli Tallinnas, jõudis ta Viljandis isaga kahasse teha seitsme lavastuse kujunduse. Neist esimene, 2003. aastal esietendunud «Helesinine vagun» püsib seniajani mängukavas.

Tulevikust rääkides juhib Teet Ehala jutu kolmikutest lapselastele, tütar Maarja kahele poisile ja ühele tüdrukule, kes sündisid aasta tagasi. Kuidagi ei saa teatrimees mainimata jätta ka oma teist poega, NO-teatris lavameistri-butafoorina töötavat Eerot, kes hellitavat soovi kunagi Viljandisse tagasi tulla. Mine tea, ehk võtab ühel päeval isa koha üle.

Esialgu Teet Ehala Ugala punases majas siiski asju ei paki, sest tervis on korras ja tegutsemiskihk sees. «Tema juba ei jäta!» kinnitavad kolleegid.

ARVAMUSED
JAAK VAUS,
teatrikunstnik
Teater ei tähenda Teedule töökohta, vaid elulaadi. Julgen kinnitada, et ta on kunstnikule ideaalne partner, sest ei piirdu üksnes tehniliste joonistega, vaid mõtleb loominguliselt kaasa. Kujundlikult öeldes on ta aastakümnetega kõigist teatri torudest läbi käinud ning tunneb seda maja läbi ja lõhki. Temas võib alati kindel olla.

TAIMI PÕLME,
Ugala dekoratsioonikunstnik
Teedus on lõputult energiat, kohe mitme inimese jagu. Viimasel ajal on ta ehk natuke tuure maha võtnud, aga üldiselt on tal ikka kogu aeg tööd vaja. Ta on lasknud teatril ennast alla neelata ja naudib seda, et siin pole kaht ühesugust päeva. Keerulised ülesanded ei väsita Teetu, vaid annavad talle jõudu.