Jaanuari lõpul hakkab 24 inimest Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis mesinikuks õppima. Viimased diplomeeritud mesinikud tulid sellest koolist 18 aasta eest.
Olustveres hakati taas mesinikke õpetama
21. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna peaeksperdi Marje Riisi sõnutsi võtsid eriala taastamise üles inimesed, kes seda toona Olustveres õppisid.
«Mesindussektor hakkas hääbuma, sest kõige nooremad kutselised mesinikud olid neljakümnendates aastates,» ütles Riis. Temagi on Olustveres mesindust õppinud ja õpetanud ning tegutseb mesinikuna.
Marje Riis selgitas, et omal käel mesinikuks hakanutel võib teadmisi nappida ning kuigi nad oskavad tööd teha, ei mõista sageli, miks seda tuleb just niimoodi teha. Loodud õppekavas pööratakse suurt tähelepanu näiteks mesilaspere bioloogiale. «See on täiendusõppe kaudu alustanutel väga nõrk,» teadis Riis.
Huvi hääbus
Küsimuse peale, miks 18 aasta eest eriala kaotati, vastas Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppeosakonna sekretär Helme Uusen, et noorte huvi selle vastu hakkas hääbuma. «Jäid üksikud tugevad tegijad, kellel oli oma peres järelkasv kindlustatud, ja seetõttu kadus ka nõudlus mesinike koolitamise vastu.»
Teiseks põhjuseks pakkus Uusen, et lagunesid majandid, kus olid suured mesilad. «Need olid ka õpilastele praktikabaasid,» lisas ta.
Marje Riis põhjendas juhtunut sellega, et 1990. aastate algul langes põllumajandushõive mõnikümmend protsenti ning mesindus oli liiga kitsas eriala, millega lõpetajaid tööturule suunata.
Vahepeal taheti mesinikukutset anda kaugõppes, kuid siis laekus vaid kuus avaldust. «Huvi taandus iseenesest,» nentis Helme Uusen.
Mesinikke võis jälle õpetama hakata pärast seda, kui kehtestati kutsestandard ja haridusministeerium tegi uue riikliku õppekava, mis oli aluseks kooli õppekavale.
Eriala 20 kohal soovinuks õppida 44 inimest, õppima pääses aga 24. Kavandatust rohkem võeti õppureid vastu selleks, et rühm säiliks, kui mõni õppur juhtub välja langema. Õppetöö on üsna tihe ning sisseastunute seas on inimesi, kes on mesindusega küll kokku puutunud, kuid töötavad muus eluvaldkonnas.
Uuseni sõnul võib kahelda, kas nad on kõik päris täpselt läbi mõelnud ja ajaliselt oma asjadega ära jõuavad.
«Kas ikka tööandja võimaldab nii palju ühe õppeaasta jooksul ära olla, et saaks nädalase sessioonina kord või kaks kuus koolis käia? Lisandub veel ettevõttepraktika 800 tundi mai lõpust oktoobri keskpaigani,» rääkis ta.
Esimesed uue õppekava järgi koolitatud mesinikud saavad kutsetunnistused aasta pärast, kui on läbinud 11 õppesessiooni.
Õppeosakonna sekretäri andmetel on enamik sisseastunutest varem mesindusega kokku puutunud, näiteks on vanaisa mesilasi kasvatanud ja nüüd on kätte jõudnud aeg lapselapsel seda teha. «Ta ei taha mesilastest loobuda ja tuleb ennast harima. Varem on ta võib-olla mett vurritanud või hooajatööd teinud,» selgitas Uusen.
Vanuseliselt on õppurid väga erinevad, 25 ja 50 eluaasta vahel.
Ettevõtluskogemus
Vahepeal hingitses mesindus Olustveres põllumeeste valikainena ja Helme Uuseni sõnutsi on selle eriala alternatiiv olnud loodusmajandus. Sestap on tulehoidjana alles jäänud ka õpetaja Jaak Riis, kes õppis esimeses mesinike lennus ja seda eriala sealsamas ka õpetas.
Nõusoleku oma teadmisi jagada on andnud tegevmesinikud.
«Kui Jaak Riisil on tugev õpetamiskogemus, siis tegevmesinikel on ülevaade töötamisest kapitalistlikus maailmas,» rääkis Marje Riis. «Erialateadmistest üksi on vähe, mesinikul peab olema ka ettevõtluse teadmisi.»
Õpe algab jaanuaris sellepärast, et nii saab õpilane läbida ühe praktilise tsükli. «Enne õpetame, siis saadame praktikale tänapäevastesse mesilatesse. Pärast seda saab veel ettevõtlust ja tõuparandust lihvida, mis on sellised peenemad asjad, ning lõpetamine on jaanuaris.»