Kolmapäeva õhtul käib Ugala lavatagustes ruumides ja koridorides kõva sebimine: lavapoisid veavad mingeid puitkonstruktsioone, kaugelt kostab muusika, telefonid helisevad ning siin-seal võib märgata keskendunud näoga näitlejaid ja muid teatritöötajaid. Elektriline õhkkond on mõistetav: laupäeval esietendub Vanemuise, Ugala ja kultuuriakadeemia suurejooneline ühislavastus «Peer Gynt». Ühes lavataguse ruumi nurgas seisavad aga kergelt määrdunud valged riidest kastid, millele on peale rullitud suur vaip. See on 2017. aasta veebruaris esietendunud Liis Aedmaa lavastuse «Emadepäev» kujundus, mis pannakse üles reede pärastlõunal. Ja ka see reedene etendus on eriline. Nimelt astutakse «Emadepäevaga» publiku ette 100. korda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seesama lavakujundus – vaip lahti rullitud ja riidest kastid omal kohal – koos valguse ja heliga peab olema valmis pandud tund enne etendust. Nagu Liis Aedmaa ütles, sai lavakujundus tehtud minimalistlik ka seetõttu, et sellega saaks ringi reisida. «Lavastuses kasutatakse suuri valgeid kuubikuid, millega saab tekitada palju tegevuspaiku. Nende peale on mugav ronida, neist saab asju võtta ja need pakuvad erinevaid mänguvõimalusi.»

Kui ajakirjanikud armastavad lavastusest rääkida lavastaja või näitlejatega, siis tegelikult teevad etenduste õnnestumise nimel suure töö ära paljud teisedki teatri töötajad, kellest publik midagi ei tea. Üks sellistest töötajatest on etenduse juht ehk inspitsient, kes hoiab lavastust ühes tükis ning on näitlejate ja lavastajaga koos esimesest proovist peale. Tema kontrollib ka, et enne iga etendust oleksid valmis heli ja valgus ning kõik näitlejad.