Vaba mõte Pealt kullakarvaline, seest ...

Üllar Priks
, reporter
Copy
Üllar Priks
Üllar Priks Foto: Marko Saarm

Ma ei ole kunagi päris täpselt aru saanud, mida peetakse silmas, kui räägitakse inimese tervena elatavatest aastatest. Kustmaalt neid lugema hakatakse ja millal joon alla tõmmatakse? Samuti ei mõista ma, miks on mõnele hirmus tähtis vanust tähistav numbrikombinatsioon. Minu meelest on elatud aastate arvust olulisem nende kvaliteet. Aga ma katsun nüüd mõlemast ja rahulikult kõnelda. Loomulikult ikka empiiriliste kogemuste põhjal.

Kui jätta kõrvale tüüpilised külmetushaigused, kohustuslikud tuulerõuged, leetrid, mumpsid ja mis nad kõik seal nõukaaja viimastel hingetõmmetel ringi hiilisid, siis üldjoontes olin ma üsna terve laps. Vähemalt enda meelest küll mitte äbarikum kui kõik teised. Ega hiljem küünalt kahest otsast põletama hakates kah füüsis kohe vastu põtkima hakanud. Organid olid noored ja võimekad, veresooned laiad ja kopsud roosad kui Barbie peokingad. Teisalt ei saa ma panna kätt südamele ja vanduda, et olin läbi ja lõhki terve. Pigem oli minuga aga midagi valesti seesmiselt.

Tagasi üles