Kui on skulptuur, on alati mingi jama*

ASI HAKKAS KIIVA kiskuma 12. oktoobril, kui linnavalitsus rahuldas osaliselt mittetulundusühingu Meie Viljandi juulis esitatud palve toetada Viljandisse laulja Jaak Joala mälestusmonumendi rajamist. Ühtpidi oli see kuju püstipaneku initsiaatoritele hea ­uudis, ehkki küsitud 64 800 euro asemel lubas linn toetada 50 000 euroga. Teisalt panid nad end vabatahtlikult üliraskesse seisu, sest linn lubas raha tingimusega, et monument peab olema valmis ja linnale üle antud selle aasta viimaseks päevaks. Kogu tööks jäi vähem kui 100 päeva.

Mittetulundusühingu liikmed teadsid, et neil on võimalik kasutada üht tööd, mille eskiisi skulptor Mati Karmin oli juba suve hakul valmis teinud. Aga seadused, eeskirjad ja määrused ei lase tööd niisama lihtsalt vastu võtta, vaid peab korraldama konkursi ning siit tuli teine tagasilöök.

Meie Viljandi esindaja ja Jaak Joala kuju rajamise eestvedaja Harri Juhani Aaltonen võttis konkursi korraldamise enda peale ja otsis varasemast ajast eeskuju. Ta kutsus veebist leitud seitse kujurit konkursile ja küsis eskiisi 14 päevaga. Võitjale pakkus ta töö tegemise lepingut, kaotajad pidanuks lahkuma tühjade kätega. Kunstimaailmaga kursis olevatele inimestele oli kohe selge, et sellele konkursile ei tule kedagi peale Mati Karmini.

Pärast konkursi väljakuulutamist selgitas Aaltonen, et ta oli ajaraami kujundamisel eeskuju võtnud Viljandis neli-viis aastat tagasi korraldatud linna visuaalse identiteedi, lihtsamalt öeldes logo konkursist. Paraku ei olnud ta tähele pannud, et too konkurss kukkus läbi – sellepärast, et osalejatele anti aega vaid kaks nädalat ja preemiat pakuti vaid parimatele. Pärast seda tehti uus konkurss. Räägiti läbi kolme osalejaga, kõik said 1000 eurot avanssi ja võitjale anti pärast veel 1000 eurot. Nagu võitja ütles, andis see talle ühelt poolt võimaluse ja teisalt motivatsiooni oma töö välja pakkuda. Ehku peale kahe nädalaga sellist loomingulist tööd lihtsalt ei tehta.

Kolmas tagasilöök tabas Jaak Joala kuju rajamise algatajaid siis, kui sai kokku konkursi žürii. See oli kolmeliikmeline ning ainus kutsutud ekspert ei pidanud end skulptuuri alal sugugi eksperdiks. Nii konkurssi kui žüriid pidas ta tagasihoidlikult väljendudes läbikukkunuks ega andnudki lõpuks oma hinnangut. Seega hindasid ainsat ideed kaks inimest, kes tunnistavad ausalt, et on kunsti hindamisel amatöörid.

TAVALISELT KOOSNEVAD sellised žüriid ekspertidest ja tellija esindajatest. Eksperdid hindavad töö(de) kunstilist väärtust ja ütlevad, kas see sobib avalikku ruumi. Tellija esindajad hindavad idee esitaja küsitud hinda ja vaatavad, kas on võimalik tagada vajalikke ­vee-, elektri- või muid ühendusi. Praeguse konkursi järel ei tea me selle töö kunstilise väärtuse kohta midagi.

Seda väärtust oskan mina hinnata sama hästi kui Harri Juhani Aaltonen. Oma kaval mõte on selles aga kindlasti sees. Esiteks ei ole see tavaline monumentaalskulptuur, mis tähendaks elusuuruses (tegelikult enamasti 1,5 korda suuremat) inimese kuju seismas või istumas mõnes Viljandi pargis. See töö on põnevam. Öelge nüüd ausalt, kui palju te märkate mõnes võõras riigis ringi käies neid nõndanimetatud tavalisi monumente, kus mõni aastasadadetagune tähtis kohalik tegelane on postamendi otsa seatud. Meelde jäävad tööd, mis esmapilgul tunduvad isegi kummalised. Jaak Joala kuju puhul on see nõue täidetud.

Seda, et Joala meenutuseks pakutud skulptuur paneb inimesi mõtlema ja oma seisukohta ütlema, on sotsiaalmeedias hästi näha. Palju on selleteemalisi arvamusavaldusi ja nalju. Neid ei oleks, kui eskiis oleks igav. Näiteks laulja seismas laval ja tema ees statiivil mikrofon.

Kas Mati Karmini pakutud idee on piisavalt hea, et seda Viljandis ellu viia, ei oska mina öelda. Igal juhul eelistan sellist vastuolulist ideed igavale lahendusele. Võib-olla saame Karmini ideest välja lugeda kuulsuse ahelaid, mis elu teises pooles avalikkuse eest varju hoidnud Joalat iseloomustab. Või näeme selles lahenduses hoopis sündi. Sellised mõtted saavad peas vabalt lendama hakata, juhul kui oma ala eksperdid on vaikima pandud ehk neid ei ole žüriisse kutsutud.

«KUI ON SKULPTUUR, on alati mingi jama,» ütles Mati Karmin, kui oktoobri lõpus tema poole pöördusin. Kui skulptuur ei ole igav, on jama alati suurem.

Praeguse jama fookuses pole aga isegi mitte Mati Karmini idee, vaid protsess, kuidas selleni on jõutud. Olen seda korra öelnud ja ütlen veel: ma ei näe võimalust minna plaaniga edasi nii, et kuju aasta lõpuks valmis saaks. Vaja oleks korraldada veel üks ideekonkurss koos esindusliku žüriiga. Parim lahendus võib olla endiselt see praegune variant, aga me peame viljandlastena saama sellele kinnituse.

Tundub siiski, et nüüdseks on see rong läinud, sest mittetulundusühingul on tegevuseks kõik load olemas ning skulptor ja tellija on indu täis, et töö 20. detsembriks valmis saada. Omaette küsimus on, mis tundega tegijad monumendi avavad ning millise emotsiooniga võtavad selle vastu viljandlased ja Jaak Joala austajad. Ülemäära palju positiivsust pole end kuuldavaks teinud Viljandi avalikkus tegijatele ja sambale kaasa andnud.

*Skulptor Mati Karmini tsitaat