"Me oleme otsustanud nooreks jääda" ehk Lugu sellest, kuidas ajakirjanik eakate naiste käest haledalt peksa sai

Võistkonna üks eestvedaja Tiiu Umal küsib telefonis kohe, kas soovin võrkpalli harjutama tulla – neil seal trennis olevat nooremaidki. «Hoiab naha paksu ja pargib.» Foto: Elmo Riig

Kui hommikul ärkan, on parema käe ranne paistes ja käsivars sinikatest kirju, nagu oleks seljataga öö täis koduvägivalda, maadlust või kähmlust kohalikus õllekas. Mitte et ma oleksin elus kunagi baaris kakelnud, aga ... Õlg ka valutab, on vist isegi natuke paigast ära. Käsi tõstes on tunne, nagu kannaksin raudrüüd. Ja reielihased löövad tuld. Eile sai tõenäoliselt liiale mindud ja oma võimeid üle hinnatud. Hea, et silm sinine ei ole.

Kõlab nagu raju pidu? Aga ei, ma ei käinud peol. Kuigi ega asi sellest ka kaugel olnud – paganama lõbus oli. Käisin hoopis oma elu esimeses võrkpallitrennis. Koos 60+ naiste ehk Viljandimaa eakate naiskonnaga, kes krooniti 17. oktoobril Imaveres Eesti võrkpalli liidu võistlustel Eesti meistriks. Võistkond koosseisus Tiiu Umal, Tiina Maar, Salme Velleste, Maie Jaakson, Sirje Hunt, Evi Putrolainen ja Malle Hillermaa tegi ära Pärnu võistkonnale. Tartu, Tallinna ja Rae konkurendid loobusid mõõtu võtmast.