/nginx/o/2021/02/15/13630799t1h4333.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/26/13437320t1h29ad.jpg)
- Ükski ettevõte ei küsi inimeselt telefoni teel paroole.
- Petturid saadavad kirju pealtnäha tuntud ettevõtete meiliaadressidelt.
- Ülimalt headesse laenupakkumistesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega.
Petturid ei puhka ning mõtlevad iga päev välja uusi viise, kuidas inimestelt raha varastada. Kuigi tihtipeale on petuskeemid üsna labased ja kahtlustäratavad, leidub endiselt palju inimesi, kes oma raha võõra ettevõtte või isiku kontole kannavad ja seda enam kunagi ei näe.
Viljandi politseiuurija Kadri Aavik ütles, et Eestis antakse peaaegu iga nädal teada mõnest juhtumist, kus inimene on petuskeemi tagajärjel oma rahast ilma jäänud. Viljandimaal on viimase üheksa kuu jooksul registreeritud 19 niisugust kelmust.
Petturitelt raha tagasi saada pole üldse lihtne. Siinjuures on tähtis, kui ruttu võetakse ühendust panga ja politseiga.
«Esimesena tuleb kiiresti teavitada panka. Kui raha on veel broneeringus ega ole kontolt üle läinud, on pangal kergem seda tagasi saada. Kui aga makse liigub juba Euroopasse ja sealt välja, siis on keeruline, kui mitte võimatu inimesi tabada. On juhtunud ka, et me saame raha tagasi, aga vastaspank ei anna nõusolekut,» rääkis Aavik.
Salakavalad krediitkaardipettused
Kelmuste seas on väga levinud krediitkaardiandmete varastamine. Kadri Aavik tõi näite krediitkaardipettusest, mille puhul tuli ohvrile postkasti kiri eBaylt sooviga, et too oma andmeid uuendaks. «Kirjas paluti edastada täispikk krediitkaardinumber ja tagaküljel olev CVV-number. Inimene mäletas, et ta oli eBays andmeid uuendanud, ja pidaski loogiliseks, et nüüd siis küsitakse krediitkaardinumbrit. Ilma mõtlemata saatis ta selle ära. Seejärel küsiti juba pilti ID-kaardist. Siis läks punane tuli põlema ja ta katkestas kirjavahetuse. Vargal olid aga krediitkaardi andmed juba käes ja järgmistel päevadel olidki välismaal ostud sooritatud.»
Uurija ütlemist mööda ei olnud varastatud summa suur ja jäi alla 100 euro, kuid maksekeskus oli raha kaardilt maha võtnud ning polnud võimalik näha, mida oli e-poest ostetud.
/nginx/o/2020/10/26/13437321t1h663e.jpg)
Samalaadse kelmuse ohvriks langes Viljandimaal ka teine inimene: tema avastas, et tema Bolti äpist hakkasid rahasummad maha minema. «Krediitkaardi andmed olid lekkinud, aga ta ei teagi, kuidas. Andmed olid üles läinud mustale turule ning krediitkaarti kasutati Lätis, Leedus ja Soomes Bolti toidu tellimiseks,» rääkis Aavik.
Uurija rõhutas, et skeptiline tuleb olla uskumatult heade laenupakkumiste suhtes. «Inimesed leiavad suvalistest kohtadest reklaame. Näiteks Facebookis mingisugune firma pakub väga heade tingimustega laenu. Kui on alustatud suhtlust, hakatakse kiirelt nõudma igasuguseid tasusid,» kõneles ta ning tõi näite ohvrist, kes soovis saada 33 000 eurot laenu, kuid jäi lõpuks ilma 10 000 eurost. «Tema arvas, et see on nagu autoliising, et enne peab sissemaksu tegema ja siis saab laenu. Niikaua kui ta meile avalduse esitas, sai ta aina uusi kirju, kus oli öeldud, et nüüd kohe saab ta laenu, kui ta kannab järjekordselt üle 1500 eurot.»
Aaviku sõnutsi liigub selline raha eri kontode vahel väga kiiresti ja üldiselt jõuab see kolmandatesse riikidesse, kust seda kätte saada pole enam võimalik.
Ulmeliselt head raha kasvamise määrad
Paar kuud tagasi oli rohkem ka bitcoin’idesse investeerimise pettusi. «Inimestele pakutakse pealtnäha häid investeerimise võimalusi. Algul nõutakse väikseid summasid, näiteks 50 eurot, kuid nende kasvamise määrad on ulmeliselt head: inimesel on võimalus justkui üle öö rikkaks saada,» nentis Aavik. «Siis hakatakse raha mõistagi aina juurde küsima. Kontol näidatakse, et 50 eurost on saanud tuhanded. Inimene soovib seda raha välja võtta, kuid seda ta teha ei saa. Siis hakatakse interneti teel otsima raha tagasitoojat, kes esineb välismaa advokaadi või juristina. Ka talle makstakse raha, kuid tegelikult on too «investeerijatega» ühes mestis. Siin on summad läinud päris suureks: üle Eesti on kaotatud kümneid tuhandeid eurosid.»
Isiklikele andmetele proovivad petturid ligi saada ka telefonitsi kõneldes. Näiteks hiljaaegu levis petuskeem, mille puhul helistaja väitis end olevat Swedbanki töötaja ja palus PIN-koode, et kliendi kontole siseneda.
Aavik rõhutas, et pank ei küsi mitte kunagi inimese paroole. «Nad küsivad kasutajatunnust ning siis tuleb identifitseerimisvahend äpina lahti telefonis, kus inimene sisestab oma parooli ise. Seda ei öelda pangatellerile. Selle küsimine peaks inimestel häirekella tööle panema.»
Aavik tuletas meelde, et mitte mingil juhul ei tohi võõrastele anda oma paroole ega teha pilte oma dokumentidest. See on üks esimesi märke, mis näitab, et tegu võib olla pettusega. «Alati tuleb isikute tausta kontrollida ja veenduda, kas kõnealune firma üldse eksisteerib. Kindel märk pettusest on ka see, kui soovitakse arvutisse siseneda TeamVieweri või AnyDeski programmi kaudu.»
Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Ragne Keisk lisas, et petturite saadetud lepinguid ja kirju iseloomustavad vigane õigekiri, absurdsed pangad, väljamõeldud nimed ja kaootiline kujundus.
Samuti tuleb hoolikalt üle kontrollida, kes on kirja saatja. «Igal pool on tuntud firmade meiliaadressid üleval. Kui politsei aadress on info@politsei.ee, siis kurikaelad teevad näiteks aadressi infopolitsei@gmail.com. Või vahetatakse aadressis ära üks täht,» ütles Kadri Aavik.
/nginx/o/2020/10/26/13437322t1hf2a2.jpg)