/nginx/o/2020/10/23/13431602t1h1648.jpg)
Hovard Nurme ostis 15 aastat tagasi kasutuskõlbmatu Kolga-Jaani rahvamaja vallalt 320 euroga, et seda lagunemisest päästa. Nurme tegi omakasule mõtlemata majas põhjaliku remondi, aga et eaka mehe tervis pole enam kiita, müüs hoone 135 000 euro eest taas Viljandi vallale. Tema süda on küla keskpunkti päästmise üle rahul.
Paar viimast nädalat on Hovard Nurmel kulunud seni rahvamajas olnud isikliku raamatukogu kolimisele. Kolida pole kaugele, sest tema kodumaja on sama tänava ääres, rahvamajast mõnesaja meetri kaugusel.
«Selles majas olen ma sündinud. Maja on vahepeal mitme omaniku käes olnud ja mina sain selle viimaks kolhoosilt tagasi osta,» selgitab kogu elu Kolga-Jaanis elanud ja paiga elu paremaks muuta püüdnud Nurme. «See pole kolkapatriotism, vaid Kolga-Jaani vaimsuse hoidmise ja edendamise asi,» ütleb ta.
Kolga-Jaani vaimsus keerleb Villem Reimani ümber. Nagu rahvamaja, nii on ka pastoraadihoone tema nimega. Ja õige ka, sest just omaaegne kirikuõpetaja ja karskusliikumise eestvedaja Villem Reiman hoolitses koguduse vaimsuse eest ning alustas 1902. aastal rahvamaja ehitamist.
Pastoraadihoone ehitust vedas aga Hovard Nurme. «See oli väga vana lagunenud kirikumõisa ait, aga nii kiriku lähedal, et tundus õige sellest pastoraadihoone teha,» räägib ta ja lisab, et see oli esimene hoone, mis taasiseseisvumise ajal Kolga-Jaanis renoveeriti, ning selle üle tunti uhkust. Palju töid tehti ise, kirjutati projekte, saadi abi sõpradelt ja vallalt. Sama kirjeldus sobib nii pastoraadi kui rahvamaja ehituse kohta.
Hovard Nurme on veendunud, et kõik takistused, mis ettevõtmisi saadavad, pole ainult rahas ning palju töid on tehtud ja saab ka edaspidi ära teha ilma rahata. Ta ütleb, et Kolga-Jaani on ilus alevik ja elanikud on alati käed külge löönud, kui ta on neid appi kutsunud mõnd tööd tegema. «Lihtsalt on vaja ühte eestvedajat, kes ütleks, et teeme nii. Kaptenit on vaja!» Ta on veendunud, et kohapealset elu saab juhtida vaid olusid tundev kohalik elanik ning teisest maakonnast palgatud vallavanematega kaugele ei purjeta.
Kellelt ta oma liidriomadused on pärinud, Hovard Nurme öelda ei oska, sest õdesid-vendi tal kasvamise ajal kamandada polnud. Sõjajärgsete vintsutuste tõttu lahkus tema isa noorelt ning poiss kasvas üles ema hoole all. «Nad ei jõudnud isegi abielluda ja mina kannan ema nime Nurme. Isa nimi Nurmberg on siiski ka meie lähedal, sest vanem poeg võttis selle oma ehitusfirma nimeks.»
Selleks ajaks, kui tema ema Kolga-Jaani raamatukogu juhataja kohalt pensionile jäi, oli Hovard Nurme ligi viis aastat kolhoosielu maitsnud: teinud zootehnikutööd ja jahmerdanud šeffidega. Raamatukogutööd tundis ta aga hästi ning vabanenud koht innustas teda põllumajanduse jätma ja vaatama raamatukogunduse poole. Riigi taasiseseisvumise järel aga tundus, et iga õige eestlane peab hakkama talupidajaks. «Alustasime kahe hektari mustade ja ühe hektari punaste sõstardega,» meenutab Nurme aega, mil istikute ostmiseks sai võetud laen rublades ning hiljem tuli tagasi maksta kroonides. «Laiendasime marjakasvatust kuue hektarini. Algus oli tore, aga kui juhtus külm näpistama, jäi saak kesiseks ja hiljem toodi juba nii palju marju lõuna poolt sisse, et meil polnud sellega tegelemine enam mõttekas,» kirjeldab ta 13 aastat kestnud marjakasvatustalu arengut ja hääbumist. Praegu elab selles talus vanem poeg oma perega.
Ühingutesse, seltsingutesse, klubidesse, eestseisustesse ja volikogude koosseisudesse kuulumisi loetleb Nurme peast soravalt aastate kaupa nagu avatud ajalooteatmik. Oma lugu teab ta kuupäevalise täpsusega ja teiste lugude vastu tunneb aastaid raamatukogutööd teinud mees elavat huvi. «Istun korraks laua taha raamatust midagi uurima ja äkki ongi juba paar tundi mööda läinud,» kirjeldab ta, kui põnev on ajaloo uurimine.
Kolga-Jaani kirikuõpetaja Peeter Partsu sõnul on Hovard Nurme mitmekihiline inimene ning pelgalt möödaminnes temast õiget pilti ei saa. Teda tunnevad Kolga-Jaanis kõik ning tema esiisa olnud Villem Reimani tegutsemise aegu kiriku vöörmünder. Kogudus jääb aastatega üha väiksemaks ning osa hingekarjasetööd on liikunud kirikust hooldekodu seinte vahele. Õpetaja tunnistab, et tegi kord ettepaneku hakata pühapäevast jumalateenistust pidama üle nädala, kuid Hovard Nurme sellega ei nõustunud. Olgu nad või kahekesi kirikus, jumalateenistus kuulub pühapäeva juurde.
Isamaaline kasvatus ja Tartu rahu on olnud Hovard Nurme rahvamaja mõtestajad. Ta on veendunud, et ilma nendeta poleks saanud sellist rahvamaja tekkida ega olla. Tartu rahu aastapäevast kujunes iga-aastane pidulik koosviibimine. «Ei teagi, kus me järgmist aastapäeva tähistame, kas rahvamajas või taas pastoraadihoones, kus see traditsioon meil algas,» mõtiskleb Nurme.
Villem Reimani kolleegiumi liige, luuletaja Hando Runnel nimetab Hovard Nurmet ärisoonega sitkeks eesti meheks, kes peab lugu Villem Reimani põhimõtetest, kodupaiga ajaloost, kogudusest ja perest ning kelle naine teeb väga häid pirukaid.
«Ega ma mingi ideaalne inimene ole,» sõnab Nurme naeratades ja pöörab pilgu naise poole. «Nojah, eks ta vahel äkilise ja valjuhäälse ütlemisega ole,» nõustub abikaasa Helgi ning lisab, et hoolimine perest ja kodukohast kaaluvad tema silmis kõik mehe puudused üles.
Hovard ja Helgi Nurme kodu seintel on sama käekirjaga loodud maalid. Need on perele kinkinud Helgi vend, maalikunstnik Jüri Kask. «Helgil on ka kunstiannet. Pastoraadi ja rahvamaja sisekujunduse tegi tema. Mina poleks osanud neid õigeid värve ja kangaid valida,» ütleb Hovard Nurme. «Mõtlen, et kingin talle 70. sünnipäevaks maalitarbed. Siis on mul ka hea rahulik raamatute taga istuda.»
/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)