Valuoja valus vaatepilt (3)

Juba hommikul võib Viljandi ühe elavama liiklusega ristmiku lähedal Valuoja oru veerel kohata inimesi, kes on nii purjus, et isegi tee ületamine nõuab neilt suuri jõupingutusi. Foto: Elmo Riig
Kadri Allikmäe
, reporter
Copy
  • Valuoja pargis juuakse lisaks viinale odekolonni ja süütevedelikku.
  • Alkokabinetti saab minna vaid täiesti kainena, vabatahtlikult.
  • Alkoholi küüsi sattunud inimesel väheneb tahe elus midagi muuta.
  • Pooltel juhtudel on sihipärase tööga võimalik alkoholi meelevallast pääseda.

Päikesepaistelisel oktoobrihommikul lähen sõpra Viljandi raudteejaama rongi peale viima ning kolmveerand üheksast sõidan Leola tänavat pidi mööda Valuoja orust. Turu juures kõnnitee ääres pinkidel istuvad inimesed ja neid on valus vaadata.

Seal on peaaegu alati keegi. 12. septembri õhtul natuke pärast kella kuut magab üks mees pingil, teine murul. Häirekeskusesse tehtud kõne peale vastatakse, et sinna on uinunutest juba teatatud. 23. septembri lõunal kolmveerand ühest tõuseb kahe mehe kõrvalt püsti karguga naine. Tema püksid on jalge vahelt märjad.

5. oktoobri hommikul ootavad mehed Valuoja oru veerel, et kell saaks kümme ja võiks minna poodi kangemat kraami ostma. On pensionipäev. Osa neist meestest on kell kaheksa sealtsamast lähedalt turvakodust välja tõstetud. Sinna tagasi saab alles kella neljast. Kainena. Paljudel aga kaine püsida ei õnnestu, sest põhjuse juua leiab alati. Näiteks et sõpradega mõnusalt aega veeta. Või siis sotsiaalpensionipäeva puhul. Samuti pika tööperioodi lõpu või uue alguse tähistamiseks. Joomiseks annab põhjust kohtumine töötukassas. Ja muidugi paneb jooma valu, olgu selle taga suhteprobleemid, töö või pere kaotus, depressioon, enesetapumõtted ...

«Alkoholiga on lihtne: sa kas jood või sa ei joo,» lausub 55-aastane Margus. «Kui jood, siis ei saa enam pidama.» Vahel olevat hommikul nii, et kui sa peale ei joo, võid vedru välja visata – veri minevat liiga paksuks.

Kahel Margusega koos pingil istuval mehel on vanust 51 aastat. Nimetagem neid Jüriks ja Hugoks.

Hugo on käinud 80-ndatel Afganistani sõjas. «Panin viimase paugu ja tulin tulema. Katus sõidab, aga kunagi ta tuleb ikka tagasi,» ütleb ta.

Kõigi nende meeste suhted on purunenud. Kaks on üle elanud autoõnnetuse. Üks sattus laupkokkupõrkesse. Teine käis mootorrattaga külili. Alkoholijoobes. Avarii tagajärjel on mõlemal puue, mis tähendab, et õiget töömeest neist enam ei ole. «Kui huumorimeelt ei oleks, siis oleks perses,» sõnab Jüri.

Margus ja Hugo on töötanud koos ehitusfirmas, Margus oli selle firma juht. «Ma ­tean alkoholist kõike – nii teoorias kui praktikas,» ütleb endine ettevõtja.

Nende jutust joonistub välja teisigi sarnasusi. Mõlemad kurdavad, et naine on neid petnud. Mõlemal on täiskasvanud lapsed. Alimente kumbki maksnud ei ole. Ühel olevat naine naha üle kõrvade tõmmanud. Töötanud on nad enamasti mustalt. «Peamine, et katus on pea kohal ja külmkapis on piisavalt süüa,» märgib Hugo.

Aga sellisel elul on oma tagajärjed. Hugo poeg abiellus, kuid isa pulma ei kutsunud. «Ütles, et ema ei lubanud.»

Kui kell kukub, lähevad Hugo ja Jüri üle tee poodi ning tagasi tulles on mõlemal pudel käes. Margus ei võta, sest ta on praegu kaks nädalat kaine olnud. Vahepeal käib üks meestest puu najal keha kergendamas. Mööda sõidavad bussid ja autod. «Mul on ükskõik, mida teised meist arvavad,» teatab Hugo.

Valuoja oru kaldal ei lähe alkoholi arvestusse mitte ainult õlu ja viin. Ei, siia loetellu ei lisandu vein, viski, konjak ega muu, mida võiks arvata. Sealsamas Grossi poes seisis veel 5. oktoobril alkoholileti ees kolm alusetäit kollases pudelis odekolonni. Selle ostjad olid mõnikord platsis juba kell kaheksa, kui pood lahti tehakse ja alkoholimüügi alguseni jääb veel kaks tundi. Nüüd enam seda kraami, tõsi küll, nii lahkelt ei pakuta. Kui Sakala Grossi Toidukaupade omanikult Oleg Grossilt uuris, kas Kölni vee nii suures koguses ja silmapaistval kohal müümine ei soodusta teatud kontingendil joomist, lasi too need kaubaalused kohe ära koristada. Enne aga nentis: «See pole tahtlik ja teadlik probleem meie poolt, kui keegi on seda joogiks kasutanud.»

«Joon ennast surnuks»

Järgmisel hommikul on oru kaldal pingil juba mõnda aega istunud Renat. Kell kümme võtab ta linna kõige suurema liiklusega ristmikul ette teekonna teisele poole teed. Kui enamikule inimestele tähendaks see mõnda nobedat sammu, siis Renatile on see vaat et eluohtlik ekspeditsioon ning vahepeal tuleb trepil ja äärekivil istudes jalga puhata. Sõidutee ületab ta kõigest väest tasakaalu hoides otse mööda sõitvate autode vahelt, mis siis, et nii foori kui ülekäigurajani on kõigest paarkümmend meetrit.

Renat küsib, kui palju ma talle vanuseks pakun. Ütlen pisukese mõtlemise järel, et umbes 50. Selgub, et ta on 29-aastane. «Ma olen ennast nii ära joonud ...»

Pärimise peale, kuidas läheb, vastab ta: «Nagu te näete, joogiselt.»

Ta räägib, et on joonud kõike, kaasa arvatud Hoti ehk süütevedelikku. Miks?

Põhjusi tuleb terve rida. Renat ütleb, et tal on haigus, mis ei lase tööd teha. Ta ei saa läbi oma õe ja nelja vennaga. Tal on suured süümepiinad, et sugulased peavad tema pärast piinlikkust tundma. Piinlikkust tunneb ta ka iseenda üle. Ja see kõik teeb haiget.

«Olen väga tugev alkohoolik, aga ma tahan, et minust normaalne inimene ükskord saaks,» räägib Renat kõnnitee äärekivil istudes. Ta unistab sellest, et hakkab kunagi taas maadlusega tegelema nagu enne autoavariid neli ja pool aastat tagasi.

«Käisin Tartus mõõka neelamas (seedetrakti uuring gastroskoopia – toimetus) ja kuna olin saanud neiult sõnumi, et kuidas läks, hakkasin telefonis vastust kirjutama, et hästi läks, aga unustasin end trükkima ja tegin avarii. Kaks lülisamba lüli olid puru.»

Teine liiklusõnnetus on Renati registris veel. Siis sõitis ta purjus peaga Ugala teatri juures bussile sisse.

Renat kardab, et joob ennast surnuks. «Ausalt öeldes ma ootan iga õhtu, iga hommik, et ma enam ei ärkaks.»

Aga lootus pole kadunud. Iga nädala kolmapäeval käib ta Viljandi haigla alkokabinetis ning abi on ta otsinud ka Pauluse kirikust.

Tahtejõud väheneb

Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse juhataja Jaan Saare tähelepanekut mööda on pooltel juhtudel sihipärase tööga võimalik alkoholi meelevallast pääseda.
Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse juhataja Jaan Saare tähelepanekut mööda on pooltel juhtudel sihipärase tööga võimalik alkoholi meelevallast pääseda. Foto: Elmo Riig

Alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse juht Jaan Saar ütleb, et alates kabineti asutamisest 2016. aastal on selles teenindatud 1500 inimest ning praegu pöördub sinna keskeltläbi üks uus inimene päevas. On nii neid, kes küsivad nõu iseenda liigse alkoholitarvitamisega võitlemiseks, kui ka nende lähedasi. Valdav enamik kabineti klientidest on Saare sõnul inimesed, kel pole materiaalselt midagi häda. «Alkoholiprobleemidega on hädas ka kõige edukamad ja täiesti tavalised inimesed. Ühiskonnast välja kukkunud inimeste probleemid on lihtsalt kõigile nähtavamad.»

Alkokabinetti saab tulla vaid täiesti kainena, inimene peab ise abi tahtma. «Ka kerge joobega ei lasta sisse, sest sel juhul on inimese arusaam oma elust, pingetest ja murede põhjustest hägune,» selgitab kabineti sotsiaaltöötaja Krista Joost. «Kui inimene on kaine, on enesekriitiline pool uuesti ellu ärganud.»

Viljandi Valu­oja pargis istuvad inimesed satuvad alkokabinetti enamasti kellegi survel, olgu nendeks lähedased, kabinetist samasuguse murega abi saanud või töötukassa töötajad. Joosti sõnul juuakse Valuoja pargis enamasti töövõimetuspensioni eest soetatut ja et sellest rahast mitte ilma jääda, tuleb käia töötukassas.

Alkokabinetis pannakse kirja kõik tähtis, mis puudutab sinna tulnu suhteid, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda, elamispinda ning tervislikku seisundit. Kui tegemist on nii-öelda esmase alkoholi kuritarvitamisega, nõustatakse abiküsijat, räägitakse sellest, kuidas alkoholism inimese oma võimusesse võtab, ning võib-olla kahest-kolmest kohtumisest piisab. Aga kui inimene on sõltuvuse piiril või juba sõltlane, kel on aju ja närvisüsteem kahjustada saanud, tuleb tegelda mitme probleemiga korraga.

«Me ei tantsi siin ainult pudeli ümber. Vaatame kogu inimese eluga toimetulekut,» selgitab Jaan Saar. «Kaardistame ära ka alkoholi tarbimise mustri, siis näeme, mida saab muutma hakata.»

Seejärel võtab patsiendi vajadusest olenevalt vastu õde, psühholoog või sotsiaaltöötaja. Sotsiaaltöötaja saab inimese ära kuulata ning proovida aidata elus pingekohti vähendada, olgu need suhted perega, iseendaga või töökohas. Keerulisemaid juhtumeid lahendatakse psühhiaatriga. Joomise mahajätmise korral on Saare sõnul tavaline, et suureneb ärevus, ning selle maandamiseks ongi vaja spetsialisti abi, kes aitab selle vaheetapi üle elada.

«Kahel kolmandikul meie patsientidest avastatakse kaksikdiagnoos: alkoholism koos depressiooni, ärevuse, lapsepõlve traumade või krooniliste valudega,» nendib Saar.

Kabinetis hinnatakse, mida on üldse võimalik teha.

«Inimesed ootavad, et me neid hukka ei mõistaks ega ütleks: «Ära enam joo!»,» kõneleb Saar. «Seda võib naabri kass ka öelda.» Kontrollitakse hoopis, kuidas inimene elab: kas ta sööb, joob ja puhkab õigesti, kas tal on võimalik leida tasakaalupunkt ning oma elurežiimi muuta. «Joomismustri kontrolli alla saamine on eelduseks, et inimene saab ravi järgida.»

Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse sotsiaaltöötaja Krista Joosti sõnul on purjusolemine Eesti ühiskonnas tänapäeval sama aktsepteeritud kui sportlik eluviis.
Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse sotsiaaltöötaja Krista Joosti sõnul on purjusolemine Eesti ühiskonnas tänapäeval sama aktsepteeritud kui sportlik eluviis. Foto: Elmo Riig

Krista Joosti sõnul on heaks näiteks Soomes töötavad kalevipojad, kes ööbivad koos teiste ehitajatega kuskil toanurgas, keda lapsed ja naine ei saa õhtuti kallistada, kes toituvad valesti ning töötavad 12 tundi ööpäevas. «Orja elu elades polegi võimalik joomist maha jätta. Niimoodi elamine tuleb lõpetada,» ütleb ta.

Joosti sõnul on kõigil alkoholisõltlastel jäänud alles helesinine unistus sellest, kuidas nad tahavad elada, aga tahet ja energiat ravi järgida ja muudatusi teha enam ei ole. Tahe tekib joobeseisundis, kainena asendavad selle aga masendus ja reaalsusega vastakuti seismine. Tihti kuuluvad reaalsusesse maksmata trahvid, võlad ja liisingud, millega ei osata enam hakkama saada.

Viljandi haigla alkokabinetis, kuhu võivad pöörduda nii ravikindlustatud kui -kindlustamata isikud ning välismaalased, kel on Eestis elamise luba, proovitakse inimesi nende keerulistes muredes aidata, aga nagu Joost tõdeb, on Eesti Vabariigis seadusega lubatud end surnuks juua ja keegi ei tohi inimest selles takistada. Probleemi lahendamiseks peab tema sõnul muutuma kogu ühiskonna suhtumine. «Kui kunagi peeti purjusolekuks seda, kui on võetud üks pits, siis nüüdseks on joomine inimestele nagu igapäevane söömine või sportlik eluviis – see justkui peab olema ning inimesed küsivad: «Kuidas ma siis üldse ei võta?»»

Jaan Saar nendib, et tegelikult on pooltel juhtudel sihipärase tööga võimalik alkoholi meelevallast pääseda, aga mida varem inimene abi otsib, seda parem.

​​Väljakutsed iga päev

Viljandi politseijaoskonna piirkonnavanema Meelis Lille meelest peaks alkoholimüüki veelgi enam piirama ning keelustama selle toidupoodides ja tanklates.
Viljandi politseijaoskonna piirkonnavanema Meelis Lille meelest peaks alkoholimüüki veelgi enam piirama ning keelustama selle toidupoodides ja tanklates. Foto: Elmo Riig

Viljandi politsei piirkonnavanem Meelis Lill ütleb, et politsei saab Valuoja parki väljakutseid peaaegu iga päev. Eraldi statistikat selle paiga kohta ei peeta, kuid ka maakonna üldised näitajad on muret tekitavad. Sel aastal on tulnud politseinikel Viljandimaal kainenema toimetada 298 inimest, neist 213 Viljandist, ning seda on vaid natuke vähem kui möödunud aastal kokku. Siis olid need arvud 319 ja 237.

«Kui arvestada, et koroonaajal kehtisid liikumispiirangud ning sel ajal pargis neid kodanikke polnud, on neid väljakutseid liiga palju,» leiab Lill.

Rajalt on maha võetud purjus juhte ning tegeldud joomisega seotud perevägivallajuhtumitega. Sageli on alkoholi kuritarvitanud inimene kaaskondlasi ähvardanud või alkoholi ohtras koguses tarbinud avalikus kohas, näiteks pargis.

«Hea, et kanged õlled on nüüdseks ära keelatud,» ütleb Lill. «Kõigil, kelle käes oleme viimastel aastatel näinud kaheliitriseid õllesid, on nüüd kõndimisraskused, mis hakkavad veenidest pihta.»

Tervise arengu instituudi andmetel tarvitab Eestis alkoholi umbes 83 protsenti täiskasvanutest. 2019. aastal joodi iga täisealise kohta ära 10,4 liitrit absoluutalkoholi. Lille sõnul on statistika hulka arvestatud ka näiteks 99-aastased memmed ja see tähendab, et kui mõni inimene üldse alkoholi ei pruugi, siis teise ette võiks näitlikustavalt ritta laduda vähemalt 20 liitrit piiritust, mille ta aasta jooksul ära joob. ­Õõvastav on seegi, et hinnanguliselt on kõikidest alkoholitarvitajatest kolmandik liigtarvitajad, kelle seast ligi 60 000 inimest on Tervise arengu instituudi hinnangul alkoholist sõltuvuses. Kui nüüd natuke arvutada, siis tähendab see, et umbes 4,6 protsenti Eesti rahvastikust on joodikud. 4,6!

Politsei vaatevinklist pääseb raskest sõltuvusest vaid üks kümnest kodanikust, ja siis peab kõva tahtmine olema. Lill kirjeldab ühte positiivset juhtumit. Üks 40. aastates mees, kes elas koos oma vanematega korralikus majas, kuid kelle tuba nägi välja masendav, oli end kätte võtnud. «Enne figureeris ta meil kõigil päevadel siin ja seal pikali, ühel hetkel nägime teda aga sportlikult ringi jooksmas.»

Osa inimesi päästab alkoholisõltuvusest see, et tervis veab alt. Mõni loobub näiteks seetõttu, et ravimite peale hakkab minema nii palju raha, et alkoholi ostmiseks seda enam ei jää. «Aga pigem on need lõpud sellised, et saame umbes niisuguse väljakutse, et «Kuskil siin haiseb», ning leiame korterist lagunemistunnustega laiba,» tõdeb Lill kurba tegelikkust.

2019. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel Eestis 509 inimest. Alkoholisõltuvusele elukaaslase, isa, ema, venna või õe kaotanute ning eluaegse trauma saanute hulk ja kannatuste suurus ei kajastu aga üheski statistikas.

Mida saaks riik teha

Riigi alkoholismivastaseid meetmeid on nii pikk nimekiri, et enne kui me selle läbilugemisega ühele poole jõuaksime, läheks sellele seltskonnale, kes oma päevi Valuoja veerel mööda saadab, jumala päike looja.

Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask nentis, et abi andvad asutused saavad alkoholiprobleemi puhul olla nõujagajad ja toetajad, aga sunniviisil ei saa nad midagi teha.
Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask nentis, et abi andvad asutused saavad alkoholiprobleemi puhul olla nõujagajad ja toetajad, aga sunniviisil ei saa nad midagi teha. Foto: Peeter Kümmel

Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask nendib, et kuigi ka linn tegeleb ennetustöö ja individuaalse nõustamisega, vastutab oma elu eest igaüks ennekõike ise. Võimaluse korral kaasatakse abivajaja probleemide lahendamisse lähedased, tuttavad või sõbrad, kellest võiks talle elumuutuse tegemisel tuge olla.

Laste ja noorte puhul on Kase sõnul suur roll vanematel. «Abi andvad asutused saavad olla nõujagajaks ja toetajaks, sunniviisil ei saa siin midagi teha.»

Politseinik Meelis Lille meelest peaks alkoholimüüki aga veelgi enam piirama ning keelustama selle toidupoodides ja tanklates. «Põhjamaades on olemas eraldi alkoholipoed, mis on avatud teatud kellaaegadel,» toob ta näite.

Lill ei usu, et alkoholimüügi suurema piiramisega hakkaks rohkem levima salaalkohol. Pigem arvab ta, et inimesed lähevad jooki ostma Lätti. «Kui Läti ka piiranguid suurendaks, saaks midagi muutuda. Aga me ei pea saama iga kell poodi ja iga kell mingit alkot tarbida.»

Harjumaal mittetulunduslikult tegutseva alkoholi- ja narkosõltlaste võõrutamise ja rehabiliteerimisega tegeleva Lootuse küla sarnase keskuse loomine pole Viljandimaa omavalitsustele Livia Kase sõnul jõukohane, ent seda teemat on omavalitsuste liidu juures tegutsevas tervise nõukogus mitu korda arutatud. Kask ütleb, et omavalitsuse tasandil tegeldakse iga inimesega individuaalselt ja suunatakse ta näiteks Viljandi haigla alkoholitarvitamise häire kabinetti. «Oleme alati avatud headele ideedele ja ettepanekutele, et abiandmist tõhustada,» lisab Kask.

Meelis Lill kutsub kõiki üles peeglisse vaatama ja murede küüsis lähedasi toetama, kuid rõhutab, et muudatusi saab ellu kutsuda vaid siis, kui muudatuste vajajal endal on tahtejõudu. «Kõik algab meist enesest, et meil oleks hea olla ja hea elada,» ütleb ta ning lisab: «Muutuma peab ka ühiskonna suhtumine. Näpuga näidata on kõige lihtsam, aga ka neid, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, tuleb mõista.»

Tagasi üles