Kuidas saab rahvaarvu vähenemist pidurdada?

Mihkel Servinski

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

VILJANDI MAAKONNA rahvaarv hakkas vähenema juba möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate keskpaiku ja üheksakümnendate esimesel poolel tempo kiirenes. Viljandi linna rahvaarv on kahanenud eelmise sajandi üheksakümnendate aastate esimesest poolest.

Rahvaarvu vähenemises on enamasti nähtud probleemi. Probleeme peaks lahendama. Kui lahendust ei ole suudetud pika aja jooksul leida, tekib küsimus, kas seda üldse ongi. Võib-olla tuleb nentida paratamatust ja sellega arvestada?

Loomulikult on ka paratamatusega arvestamine probleem, aga hoopis teistsugune. Viljandi arengut kavandades on mõistlik mõelda, kui palju leidub siinse rahvaarvu vähenemises niisugust, mida saab muuta, ja kui palju on vältimatut, millega peame arvestama.

Minu arvates on Viljandi rahvaarvu vähenemine küll paratamatu, aga selle kiirust peaksime kindlasti proovima pidurdada.

Arenguplaane tehes on tähtis ette näha protsesside kulgu. Viljandi maakonnal ja linnal rahvastikuprognoosi pole. Et mingit pilti saada, pakun arvutamiseks kaht loogikat. Esimene eeldab, et Viljandi rahvaarv muutub edaspidi samas tempos kui Eesti keskmine (aluseks on võetud Eurostati rahvastikuprognoos). Teise järgi muutub Viljandi rahvaarv ka edaspidi samamoodi kui viimase kümnendi jooksul.

Olgu öeldud, et Viljandis on rahvastik viimasel kümnendil vähenenud märksa kiiremini kui Eestis keskmiselt, seega oleks esimese variandi järgi arvutatu siin üsna optimistlik prognoos.

Tulemust saab näha loo juures oleval graafikul. Esimesel juhul on maakonna rahvaarv 2060. aastal 44 000 ja teisel juhul 28 000. Linna puhul on need arvud 16 000 ja veidi üle 10 000. Mõlema loogika järgi arvutatud tulemus on masendav. Tahaksin loota, et tegelik pilt on parem, aga optimismiks ei ole põhjust.

RAHVAARVU MUUTUMIST mõjutavad neli näitajat: sündide, surmade, sisserännanute ja väljarännanute arv. Maakonnas, linnas ja vallas saab mõjutada neid kõiki. Sündide arvu mõjutaks ennekõike see, kui oleks peresid, kes soovivad lapsi saada. Surmade arvu saab kärpida, vähendades õnnetusi ning parandades arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust.

Ennekõike on väikses piirkonnas võimalik rahvastikku mõjutada siiski rände abil. Et seda teha, peaksime teadma, miks inimesed lahkuvad ja miks nad piirkonda tulevad. Statistiliselt usaldusväärseid uuringuid pole Viljandi sisse- ja väljarände põhjuste kohta paraku tehtud.

Enne kui hakkan mõtisklema põhjuste üle, esitan taustaks järgmised arvud: aastatel 2000—2010 vähenes Viljandi linna rahvaarv negatiivse rändesaldo tõttu 1800 elaniku võrra: välja rändas 1800 inimest rohkem kui sisse.

Tallinnaga oli rändesaldo negatiivne tuhande inimese võrra ja välismaale siirdus siit ligi 500 inimest rohkem, kui asus sealt elama Viljandisse. Mõne piirkonna, peamiselt maakonna teiste omavalitsusüksustega oli linnal rändesaldo positiivne.

Samal ajavahemikul kaotas maakond negatiivse rändesaldo tõttu 5500 elanikku. Välismaaga oli saldo negatiivne 1400 inimese võrra.

Miks siis inimesed elukohta vahetavad? Olen kindel, et peamine põhjus on töö. Julgen väita, et koos õppima asumisega moodustab see ligi 80 protsenti inimeste rände põhjustest.

On reegel, et inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Arengu planeerimise kontekstis tähendab see, et kui peame rahvaarvu vähenemist probleemiks ja tahame seda lahendada, tuleb meil ennekõike tagada inimestele töö.

TEINE TÄHTIS väljarände põhjus peitub minu arvates väheses turvatundes. Ma ei mõtle selle all, kui suur on võimalus tänaval peksa saada, vaid pean silmas, kas peale töö on tagatud ka muud eluks vajalikud tingimused: kas laps saab võimetele vastava hariduse; kas arst jõuab häda korral minu juurde, enne kui on hilja; kas kogukond toetab mind mure korral, kas omavalitsus lahendab probleeme ainult JOKK-skeemide abil või teeb sisulist tööd, ja nii edasi. Sellist turvatunnet ei anna sõnad, vaid teod.

Statistiliselt on nii, et rahvas ei vaidle, vaid hääletab jalgadega. Võime esitada ükskõik milliseid põhjusi ja kiita end taevani, aga kui meid ei usuta, siis minnakse. Arengu kavandamise kontekstis tähendab see, et peame otsima võimalusi suurendada inimeste turvatunnet.

Mõistagi on rändel ka muid põhjusi, aga usun, et nende mõju ei ole suur. Nagu juba öeldud, pole Viljandimaa väljarände põhjuste kohta praegu statistiliselt usaldusväärset informatsiooni ning võimalused seda hankida on piiratud.

Eespool toodud arutlus on minu kui rahvastikuküsimustega tegelnud eksperdi arvamus. Kindlasti leidub ka teistsuguseid. Arengut planeerides on tähtis, et kogutaks arvamusi ja neid analüüsitaks.

Linnavalitsus on algatanud Viljandi uue arengukava koostamise ja palunud mul juhtida rahvastiku arenguga tegelevat töörühma. Kui teil on ettepanekuid, mida teha, et Viljandi rahvaarv hakkaks kasvama, palun saatke need mulle aadressil mihkel.servinski@stat.ee.

Lõpetuseks naaseme praegusesse aega. Käib rahvaloendus. Kõik inimesed peavad saama loetud, et oleks täpselt teada, kui palju meid on! Igaüks loeb! See võib tunduda formaalne väide, aga arengukava koostades peaksime jõudma nii kaugele, et sellest saaks Viljandimaal sisuline tees.

Tagasi üles