N, 11.08.2022

Filmiarvustus ⟩ «O2». Suured panused, kaunid kaadrid ja laitmatutes ülikondades nähtamatud sõdurid

Triin Loide
, Sakala arvamustoimetaja
«O2». Suured panused, kaunid kaadrid ja laitmatutes ülikondades nähtamatud sõdurid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Võigemast kehastus esimese Vabariigi aegseks spiooniks.
Priit Võigemast kehastus esimese Vabariigi aegseks spiooniks. Foto: Karl Anders Vaikla

Loomulikult viib värskelt linastunud Eesti mängufilm «O2» ehk «Osakond 2» esimesena mõtted James Bondile. Sellele teele juhib vaataja muidugi kohe ka asjaolu, et enne kodumaist filmi jookseb kinolinal ka uue James Bondi filmi treiler. Ega neil seal ole muidugi väga suurt valikut, mida näidata, sest koroonakevad ja -suvi on ka filmitööstusele oma jälje jätnud.

Sellest hoolimata on «O2» sügavalt ja läbitunnetatult kodumaine film, mitte lihtsakoeline Bondi «Kangur. Feliks Kangur» jäljendamiskatse või lihtsalt tapmine ja tagaajamine.

Tapmist ja tagaajamist siiski jagub ning ilmselt tuleb möönda, et spiooniloona välja kuulutatud filmi vaatama minnes oleks veidi pettasaanud tunne, kui vahepeal gaasi ei antaks ja kellegi eest ära ei joostaks. «O2» on aga üsnagi hästi läbi mõeldud hõrk kompott päris mitmest erinevast maitsvast asjast. Seal on armastust ja armulugusid, mis on edasi antud ainult nii peenetundeliselt ja impressionistliku visandlikkusega nagu Eesti filmikunst oskab. Higise seksistseeni asemel on õrn suudlus hommikul hotellis linade vahel, ekraanilt õhkub soojust ja intiimsust, kallistus taksopeatuses, suudlus kirikus … Lisaks mõrvamüsteerium, kamaluga ajalugu ja vürtsiks õige veidi huumoritki.

Märksõnad
Tagasi üles