Kuidas vägivalda ja uriini puhtaks pesta

Vasakul volikogu saadikurühma esimees Harri Juhani Aaltonen ning paremal valitsuse erakonna juht ja volikogu esimees Helir-Valdor Seeder. Foto: Elmo Riig

KULUS ÜLE poole aasta, et teadaolevalt Tallinnas inimese veriseks peksnud ja seejärel maas lamavale pekstule peale urineerinud Valter Vaha lahkuks Viljandi linnavolikogu Isamaa saadikurühmast. Kui ta seda ajakirjanduses avalikustatud info survel lõpuks tegi, märkis ta erakonna pressiteate vahendusel, et juhtumist on tehtud poliitiline skandaal.

Loodetavasti jagub Viljandi isamaalastel eesotsas linnavolikogu juhi, valitsusse kuuluva erakonna esimehe Helir-Valdor Seedriga vähemasti nii palju väärikust, et edaspidi vaikida, kui kuskil kõneldakse vägivallavastase võitluse tähtsusest ning igaühe võimalusest anda sellesse oma panus.

Enne kolmapäevaõhtust uudist, et Vaha lahkub nii volikogust kui erakonnast üldse, jõuti selle looga seoses rääkida, kuidas keegi ei saa käskida linnavolinikul esinduskogust lahkuda, kuidas Vaha ei taha isegi erakonnakaaslastele juhtunust rääkida ja paljut muud. Kui Eesti riik ja ühiskond seisaks vägivalla vastu samasuguse jõuetu kätelaiutamisega, ei teeks isamaalasest minister Raivo Aeg, rahvastikuminister Riina Solman ega ülejäänud kodanikud koduvägivalla, koolikiusu, küberahistamise või mis tahes muu vägivallavormi väljajuurimisel ühtegi märkimisväärset edusammu.

Mitte miski ei takistanud Eesti poliitikas tähtsal kohal oleval Helir-Valdor Seedril või näiteks meie Isamaa saadikurühma juhil Harri Juhani Aaltonenil Valter Vaha vaibale kutsuda. Miski ei takistanud neil talle selgitamast, et juhtunut nende eest saladuses hoides paneb ta kogu saadikurühma keerulisse seisu. Miski ei takistanud neil teha talle ettepanekut asjaolude selgumiseni saadikumandaat peatada, et kaitsta Isamaa nägu ja renomeed. Ja miski ei takistanud neil igasugusest koostööst ära ütlevat saadikut endi hulgast välja arvata. Ometi midagi nii sirgeselgset ei juhtunud. Teada on üksnes see, et Aaltonen rääkis juhtumist kunagi Vahaga.

AGA ALUSTAME algusest.

Eesti Ekspress kirjutas kolmapäeval, et ettevõtja ja Viljandi linnavolikogu liige, 30-aastane Valter Vaha läks 9. veebruari varahommikul ühte Tallinna baari, kus ohver töötas. Mehed polnud varem kokku puutunud, kuid neid ühendas Vaha tüdruksõber, kel oli olnud ohvriga suhe. Väidetavasti oli naine Vahale öelnud, et ohver andis talle narkootikume.

Pärast paari õlut kutsus Vaha ohvri õue ja ründas teda baari ees. Kirjelduse järgi peksis ta ohvrit käte ja jalgadega ning isegi kui too lamas juba maas, jätkas peksmist. Seejärel võttis ta välja oma meheau, urineeris ohvri peale ja jooksis minema.

Kohapeal fikseeriti ohvri vigastused, nende hulgas püsiva armi tekitanud sügav haav otsaesisel. Olemas on pealtnägija tunnistus.

Vaha möönis politseile kallaletungi ja löömist. Urineerimist ta ei mäletavat, aga ka ei eita. Tüdruksõber tunnistas nii Vahale kui politseile hiljem, et narkootikumide jutt oli väljamõeldis.

URINEERIMISE vulgaarsust on igaüks vaba hindama. Õnneks pole selline alandamine tavapärane, aga kahjuks näitab käesolev lugu, et mõnikord seda siiski juhtub.

Ühelt poolt on vaieldamatult oluline küsida, miks üks inimene säärase teo toimepanemiseni jõuab. Kuid seda kõnekat juhtumit ei tohiks vaadata üksnes Vaha isiku kaudu. Kuriteole järgneb karistus ning avaliku võimu kandja väärkäitumisse tuleks suhtuda täie rangusega. Paraku on sellel puhul esinenud mõlema suhtes selgeid vajakajäämisi.

Kriminaalmenetluse venimist, abiprokuröri ootamatut otsust lõpetada asi oportuniteediga ning Eesti prokuratuuri kentsakat säutsu, mille Delfi võttis 7. oktoobril tabavalt kokku pealkirjaga "Prokuratuur kahetseb, et pealekustud ja läbi pekstud kannatanule vähe selgitustööd tegi", on kritiseeritud omajagu. Kriitikana on võetav ka Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri samm kriminaalasja lõpetamise otsus tühistada. Aga mida siis õieti tegi või ei teinud Viljandi linnavolikogu Isamaa saadikurühm?

VOLIKOGUS sahistati Valter Vaha teost juba üsna varsti pärast selle toimepanekut, kuid isegi opositsioon hoidus juhtumi ametlikku käiku oodates avamast temani jõudnud infot. Ohvri perega suhelnud endine linnavolikogu liige Kristjan Mändmaa kirjutas intsidendist nii Helir-Valdor Seedrile kui Harri Juhani Aaltonenile. Sotsiaaldemokraadist opositsioonijuht Juhan-Mart Salumäe vestles sel teemal Aaltoneniga korduvalt.

Mul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid mustvalgel, et Seeder teadis Vaha läbipekstu maffiafilmilikul moel alandamisest juba ammuilma ja Aaltonen niisamuti. Praegu on mõlemad öelnud, et õigupoolest ei teadnud nad peaaegu mitte midagi.

Veel enam. Harri Juhani Aaltonen ütles kuu alguses olukorda Sakalale kommenteerides teo tõsidust pisendades: "Sain nii Valteri kui Kristjan Mändmaa käest ühesuguse info, et tegemist oli olnud üks ühele jõukatsumisega" ja Mändmaa kohta veel ka: "Küsisin kohe, kas ta nägi juhtunut pealt. Et ta ei näinud, siis on tegemist kuulujutuga."

Helir-Valdor Seeder võttis aga asja kolmapäeval Delfile kokku nii: "Sügav inimestevaheline suhe, mille taustu mina ei tea. Ilmselt keegi ei saa kunagi täpselt teada. See on omaette teema."

TEGELIKULT EI muuda väidetavast urineerimisest teadmine või mitteteadmine suures pildis midagi. Viljandi isamaalased kukkusid kogu loo käsitlemisel läbi.

Veel kord: miski ei takistanud ajamast asja kas või niikaugele, et Vaha oleks erakonna nimekirjast välja arvatud, põhjendades lakooniliselt, et tema käitumise suhtes on tekkinud tõsised kahtlused ning kuna ta neid ühemõtteliselt ümber ei lükka, ei ole mõistlik võtta riski, et kahtlused leiavad pärast tema pikka aega volikogus jätkamist kinnitust. Kui Seeder ja Aaltonen oleksid seadnud nulltolerantsi vägivalla suhtes esiplaanile, oleksid nad nii käitunud.

Selle asemel nägime ja kuulsime midagi, mis meenutas paljastatud rahapesuskandaalides kohatavaid ettekäändeid ja vabandusi. "Mina ei teadnud", "Ise ei näinud", "Kindlat infot polnud", "Polnud minu asi uurida või öelda"...

Niimoodi näebki välja vägivallapesu. Ja see olukord kestaks seniajani, kui Ekspress poleks loo detailidele valgust heitnud. Pärast seda kohaneti uue olukorraga ning erakonna kanalit kasutades saadeti välja uus seisukoht, et hoopis meedia ja ilmselt ka poliitilised oponendid on süüdi.

Vaha, kes suhtleb ajakirjandusega üksnes meilitsi, süüdistab meediat selektiivsuses ehk otse öeldes kallutatuses, aga küsimustele ei vasta. Väidab, et ei saa. Mismoodi ei saa, seda praeguseks juba endine linnavolinik ei seleta.

See pole poliitiliseks aetud skandaal. See on inimlike väärtuste eest mitteseismise ning sellega halva eeskuju näitamise skandaal.