Kuidas vägivalda ja uriini puhtaks pesta

Vasakul volikogu saadikurühma esimees Harri Juhani Aaltonen ning paremal valitsuse erakonna juht ja volikogu esimees Helir-Valdor Seeder. Foto: Elmo Riig

KULUS ÜLE poole aasta, et teadaolevalt Tallinnas inimese veriseks peksnud ja seejärel maas lamavale pekstule peale urineerinud Valter Vaha lahkuks Viljandi linnavolikogu Isamaa saadikurühmast. Kui ta seda ajakirjanduses avalikustatud info survel lõpuks tegi, märkis ta erakonna pressiteate vahendusel, et juhtumist on tehtud poliitiline skandaal.

Loodetavasti jagub Viljandi isamaalastel eesotsas linnavolikogu juhi, valitsusse kuuluva erakonna esimehe Helir-Valdor Seedriga vähemasti nii palju väärikust, et edaspidi vaikida, kui kuskil kõneldakse vägivallavastase võitluse tähtsusest ning igaühe võimalusest anda sellesse oma panus.

Enne kolmapäevaõhtust uudist, et Vaha lahkub nii volikogust kui erakonnast üldse, jõuti selle looga seoses rääkida, kuidas keegi ei saa käskida linnavolinikul esinduskogust lahkuda, kuidas Vaha ei taha isegi erakonnakaaslastele juhtunust rääkida ja paljut muud. Kui Eesti riik ja ühiskond seisaks vägivalla vastu samasuguse jõuetu kätelaiutamisega, ei teeks isamaalasest minister Raivo Aeg, rahvastikuminister Riina Solman ega ülejäänud kodanikud koduvägivalla, koolikiusu, küberahistamise või mis tahes muu vägivallavormi väljajuurimisel ühtegi märkimisväärset edusammu.