/nginx/o/2020/09/30/13382027t1h34b4.jpg)
VILJANDI LINNAL on juba aastaid olnud raskusi pungil pakendikonteineritega, kuhu visatakse ka kõike seda, mida ei tohiks. Sakala on kirjutanud, kuidas justkui kogemata satuvad sinna pakenditega koos rõivad ja tolmuimejad. Ise olen näinud mahutite kõrval mõnda kontoritooli. Sellisest olukorrast ei võida keegi.
Esiteks läheb hoolsate prügisortijate vaev raisku, sest kui puhtad pakendijäätmed puutuvad kokku kellegi teise toodud määrdunud pakenditega või leidub seas valet liiki prügi, on sisuliselt kogu konteineritäis rikutud ja taaskasutus raskendatud. Teiseks kaotab raha linnavalitsus, sest peab võtma vastutuse kogu risustamise eest ja vajaduse korral tellima lisavedu, et minema saaks toimetatud muu hulgas see prügi, mis pole konteinerisse mahtunud. Kolmandaks kaotavad ka risustajad ise, sest nii kulub asjatult kõigi maksumaksjate raha. Seega mõistan täielikult, miks on Viljandi keskkonnaspetsialist selle olukorra suhtes nördimust avaldanud.
Samas ei ole Viljandis uusi lahendusi pakutud. Enamasti on ainult nenditud, et tuleks teha rohkem teavitustööd. Kui aga konteineritel olevatest selgetest juhistest hoolimata satub sinna igasugust prügi, tuleb otsida lahendust mujalt kui teavitamisest. Pole mõtet rõhuda ka südametunnistusele ja planeedi päästmise vajalikkusele, sest need, kellele see teema oluline on, on sortimise põhimõtteid juba iseseisvalt uurinud ja leidnud oma panustamisviisi.
Mina kogesin ahaa-elamust, kui lugesin suve algul ERR-i portaalist Kadi Kenki artiklit, kuidas on prügimure lahendatud Saaremaal («Prügiprobleemi lahendamine Saaremaa näitel», 4. juuni). Asja võti on teha sortimine võimalikult mugavaks ja soodsaks. Saarlastele pakutakse tasuta pakendikotiteenust ehk pakendijäätmed veetakse kodu juurest tasuta ära.
Pakendikotil on hulk eeliseid. Hoolsatele prügisortijatele annab see kindlustunde, et nende vaev ei lähe raisku, sest kui varem läks kõik anonüümselt ühte konteinerisse, siis nüüd vastutab igaüks jäätmete õigesti sortimise eest ise. See võimaldab linnal omakorda paremini prügikäitlust kontrollida. Taaskasutusorganisatsioonid saavad kätte rohkem puhtaid pakendeid ja risustamata konteinereid on vähem. Nii läheb lõpuks rohkem jäätmeid taaskasutusse.
Asja uurides selgus, et kohti, kus samalaadne, nii-öelda ukse-eest-veo-süsteem toimib, on veel. Prügikäitlusfirma Ragn-Sells andmetest võib leida pika nimekirja omavalitsustest, kes pakuvad oma elanikele tasuta pakendikoti võimalust. Viljandis peab sama teenuse eest maksma iga kuu 1,20 eurot. See on küll väikene summa, aga miks peab hoolas prügisortija maksma peale selle eest, et ta jäätmeid korralikult taaskasutuseks ette valmistab. Peale selle teeb rahaga asjaajamine teenusega liitumise keerulisemaks. Näiteks võib nii mõnigi mõelda, kas ikka on seda uut kohustust vaja või kas see asjaajamine on ikka vaeva väärt.
Seega leian, et kõige õigem on muuta teiste omavalitsuste eeskujul pakendikotiteenus tasuta võimaluseks kõigile Viljandi linna kodanikele. Ainuüksi sellest paraku ei piisa. Ka Kadi Kenk mainis oma artiklis, et tasuta pakendikotiteenuse võimaldamine tekitas algul elanike seas kahtlusi: milles konks? Et sellist skeptilisust kaotada, tuleb teha head reklaami ning teenusega liitumine võimalikult mugavaks, et igaüks saaks lihtsasti teenust proovida ja veenduda selle usaldusväärsuses.
Kuidas saaks Viljandist eeskujuliku prügisortimise linn? Minu visioon on järgmine.
Kõigepealt on vaja kindlaks teha, kui paljud pakendikoti tasuta äraveo teenusega liituksid. Viljandlaste (e-)postkasti tuleks saata infovoldik, mis kutsub üles pakendikotivõimalust kasutama. Kirjas seisaks, mis hakkab olema teisiti (pakendikott ja äravedu tasuta) ning milles seisneb teenuse kasulikkus kodanikule (mugav ja säästab raha, sest tekib vähem olmeprügi, mille äraveo eest peab maksma). Viimase asjana tuleks voldikus jagada liitumisinfot. See on üks kriitilisemaid punkte, sest kui liitumine ei ole mugav, hakkavad teenust kasutama vähesed. Kui aga liitumine tähendab vaid mõnda klõpsu mõnel turvalisel ja hea väljanägemisega internetiplatvormil, on tõenäoline palju suurem kasutajaskond.
Mis veel kutsuks inimesi rohkem jäätmeid sortima ja pakendikotiteenust kasutama? Siin saab Viljandi asjale läheneda uudselt. Pakun välja, et uute liitujate vahel saaks korraldada loosikampaania. Auhinnad peaksid olema atraktiivsed, eelistatavalt muidugi viljandimaised. Mõni idee: lennu- või kopterisõit üle Viljandi, paadisõit Viljandi järvel, Castle’i põgenemistoa pääsmed, kastitäis Mulgi krõpse, Ugala teatri piletid, pärimusmuusika festivali passid, kanuumatk Soomaal, kohvikute kinkekaardid ... Selline mänguline lähenemine võiks ju toimida ja olla põnev. Samal ajal saaksid Viljandi firmade tooted ja teenused tuntust juurde. Ühtlasi leian, et auhinnad võiksid olla kas täielikult või osaliselt spondeeritud.
PÄRAST MÕNDA kuud võiks linnas ehk muutusi silmata. Esiteks tiirutaksid linna kohal helikopterid ja lennukid, sest välja on loositud esimesed auhinnad pakendikotiteenusega liitujate vahel. Teiseks oleks pakendikonteinerite ümbrus paremas korras, sest rohkem inimesi sordib prügi kodus.
Üldiselt tuleb sortimine kõigil hästi välja, kuid paratamatult on mõnele siiski jäänud segaseks, mis on pakend ja mida tähendab puhas. Näiteks kui prügiauto tööline kiiresti läbipaistvat pakendikotti üle vaadates märkab, et piimapakid on ära määrinud ka teised jäätmed ja seega ei saa seda kotitäit taaskasutusse vastu võtta, ei maksa kohe trahvima hakata, pigem tuleb sel juhul juhendada. Kui selline asi juhtub, saab tööline jätta pakendikoti kaasa võtmata ja lisada sellele kleebise stiilis «Tagasi lükatud! Vaata lähemalt …». See annab sortijale aimu, et ta tegi midagi valesti ja tal tasub uurida näiteks linnavalitsuse veebilehte, kus seletatakse, kuidas täpselt pakendeid sortida. Kui õppust ei võeta, eks siis tule juhtumit individuaalselt lahendada.
Samal ajal tasub jätkata loosikampaaniat, seekord näiteks nende vahel, kes on olnud sortimises eeskujulikud ja järjepidevad.
VÕIB-OLLA ON mõnel kaasamõtlejal tekkinud küsimus, et kui linnakodanik saab «tasuta lõuna», siis kes selle eest maksab. Usun, et projekti algfaasis peaks kulud enda peale võtma linnavalitsus. Kui on juba näha, et pakendijäätmeid sorditakse järjest paremini ja valet prügi leidub vähe, peaks vastutus süsteemi ülalpidamise eest minema üha enam taaskasutusorganisatsioonidele, kes saavad kokkuvõttes endale üha lihtsama vaevaga head toorainet, mida käidelda.
Kõige parem oleks, kui pakendijäätmeid tekiks üldse vähem, kuid paratamatult tundub see praegu kauge unistusena.
Pakendite sortimine ja taaskasutus on vajalikud, et säästa niigi piiratud (loodus)ressursse, sealhulgas raha.