Lapsed kannatavad vägivalla käes. Paljud näevad, aga ei hooli

Foto on illustreeriv Foto: Elmo Riig / Sakala

Seisin Maksimarketis kassajärjekorras. Minu ees oli kaks meest ja nendega pisike määrdunud jopis poiss. Linti mööda jooksis kassapidajani nende ost: paar väikest süldikarpi ja värviliste dražeede pakike.

Poisike puudutas kassa ette riputatud taskulambipatareide pakke ja üks neist kukkus maha. Ta võttis selle üles ja hakkas tagasi panema, aga väikesed käed olid kohmetud ja laps ei saanud sellega hakkama. Ilmselgelt purjus isa pöördus poisi poole, vaatas tuikudes tema ponnistust ja kiitis valju häälega: «Tubli, Jannu!»

Läksin väikesele poisile appi ja nägin ta nägu: uskumatult kõhnast lubivalgest näost vaatasid mind muret täis silmad.

Küsimuse peale, miks küll nii väike laps nii tõsise ja kurva näoga on, kostis purjus naer: «Ta on kogu aeg selline, tal on raske elu!»

Vaatasin pisikest piinatud inimest, kes kahe purjus mehega poest lahkus, ja mõtlesin: miks ta pidi sellisesse peresse sündima?

Mida ma teha sain? Mitte midagi. Ma ei tea, mis suunas juba enne lõunat purjus mehed poest lahkusid. Selleks ajaks, kui oma ostude eest makstud sain, polnud neid enam näha.

Pole aga võimalik, et ükski normaalne inimene ei tea selle pere olemasolust ja väikesest Jannust. Kui keegi kirjelduse järgi need inimesed ära tundis, peaks ta kindlasti helistama kohalikule lastekaitsetöötajale ja asjast teada andma.

Sellest, milline olukord tegelikult on ja kuidas kriisiperedeni jõutakse, rääksime kolme Viljandimaa omavalitsuse lastekaitsetöötajaga. Vestlusringis olid Külli Frey Viljandi linnavalitsusest ning Hilka Raba Pärsti ja Õnne Raamat Kolga-Jaani vallavalitsusest.

Hirm ja ükskõiksus

Külli Frey: Meil on hea koostöö lasteaedade ja koolidega, naabrid võiksid aga hoopis rohkem infot anda.

Paari nädala eest kurtis üks majaomanik, et tema korteris elavad üürilised korraldavad joominguid ja naabrid nurisevad. Kui küsisin, miks nad politseisse ei helista, peres on ju kaks väikest last, sain vastuseks mingi ühmatuse.

Kui kuuldakse lärmi või käib jooming, tuleb kutsuda politsei. See on parim lahendus. Öösel ei lähe kohale meie, vaid ikka politseinikud. Erijuhul kutsutakse lastekaitsetöötaja kohale ka töövälisel ajal. Mõnikord helistab politseinik ja küsib nõu. Kui teade tuleb päeval, teatame politseile ja läheme koos.

Ilmselt inimesed kardavad joodikuid, aga kui ma lähen neid kontrollima ja küsitakse, kes kaebas, siis ma seda ju ei ütle.

Hilka Raba: Inimesed ei tohiks karta abivajavast lapsest teavitamist. Info andja võib jääda anonüümseks.

Külli Frey: Alkohoolikute pere elas neljakorruselises majas. Kui sinna läksin — see oli veel aeg, mil välisuksed polnud lukus —, paotusid kõik korteriuksed ja inimesed ütlesid: «Võtke laps sealt perest ära!»

Mina küsisin: «Kas tulete kohtusse tunnistama?»

Selle peale läks uks klõpsti kinni. Ei tulnudki keegi.

Lõpuks kolis pere Viljandist ära ja sai siinsetest sõpradest lahti. Elu läks rohkem rööpasse. Poiss lõpetas päris ilusti kooli. Aga see, et mitte keegi 15 korterist ei olnud nõus kohtusse tulema, paneb tõsiselt mõtlema.

Õnne Raamat: On hea, kui politseinikud välja kutsutakse, nad fikseerivad joomingu.

Hilka Raba: Välisuksed on lukus ja kui politsei tuleb, tekib arvamus, et küllap see, kes nad sisse laskis, ongi kutsuja. Kui tegu on vägivaldsete joodikutega, võib hirm olla küll.

Külli Frey: Mina elan esimesel korrusel ja kui näen, et kiirabi või politsei on ukse ees, lasen nad alati sisse.

Hiljuti sai tänu hoolivale inimesele kiire lahenduse üks väga halb lugu. Ta oli kuulnud oma lastelt, et ühes peres kasutatakse lapsi seksuaalselt ära. Rääkisin tüdrukutega, selgitasin neile, et nemad ei ole milleski süüdi ja selline käitumine ei ole õige. Tegime politseisse avalduse. Lapsed võeti sellest perest ära ja kasuisa on vahi all.

Hilka Raba: Koolidega on hea koostöö, aga mõni negatiivne kogemus on lasteaedadest. Küsisin mitu korda, kas laps käib kohal. Kordagi ei öeldud, et on mingeid probleeme. Hiljem tuli välja, et vanemad olid juba pikemat aega käinud lapsel järel, alkoholilõhnad küljes.

Külli Frey: Praegu on käimas projekt «Varane märkamine», et hädas lapsi õigel ajal tähele pandaks. Selle käigus plaanime koolitada ka lasteaiakasvatajaid ja õpetajaid, ehk lapsevanemaidki.

Lisaks sellele on õiguskantsleri büroost saadetud maavalitsustele, omavalitsustele, haridusasutustele ja kodanikuühendustele «Abivajavast lapsest teatamise ja andmekaitse juhend», mis paneb lausa seadusliku kohustuse kõigele anda teada vägivalla või halva hoolitsuse all kannatavatest lastest.

Õnne Raamat: Inimesed siiski oskavad tähele panna, et on vaja sekkuda. Enamik lapsi käib lasteaias või koolis. Väike kogukond teab, mis toimub, suur osa infost tuleb meile naabritelt.

Kolga-Jaani vallas on päris palju neid, kes kolivad meile odavate korterite pärast. Nii tekib uusi peresid, kellega peab tegelema.

Mind on pannud mõtlema see, kui palju on varjatud probleeme.Väliselt on kõik korras: laps käib koolis, on puhtalt riides. Koduseinte vahel on aga palju muret ja pingeid, füüsilist ja psüühilist vägivalda. Vanematel on suured probleemid, laenud kaelas, lapsed jäävad tähelepanuta.

Külli Frey: Meilgi on võlgadesse uppuvaid peresid. Saadame nad võlanõustaja juurde. Viljandi elanikud kirjutavad avalduse ja saavad tasuta konsultatsiooni.

Hilka Raba: Meil on vallasekretär saanud võlanõustamises algteadmised. Ta võib anda esialgsed soovitused, kuidas edasi tegutseda. Oleme suunanud inimesi ka võlanõustaja juurde.

Muidki keerulisi probleeme tuleb juurde, näiteks välismaal töötavate vanemate lastega.

Külli Frey: Üks asi on mind mõtlema pannud. Viljandis on olnud mitu juhtumit, kus lapsevanemad saadavad kirja: me ei taha, et see laps käib meie lastega ühes rühmas või klassis. Kodus tuleks lapsi natuke õpetada ja rääkida, et me kõik ei ole ühtmoodi, kõik ei käi viimase malli järgi riides. Selle asemel hakatakse halbades oludes kasvavaid lapsi tõrjuma.

Õnne Raamat: Kui vanemad ise ennast teistest paremaks peavad, võib ette kujutada, mida nad kodus räägivad.

Lapsed on väga tundlikud. Kes on majanduslikult viletsamad, tunnetavad seda hästi ja panevad tähele iga märki, arvates, et see on nende vastu.

Ei oska lapsevanem olla

Hilka Raba: Meil oli üks laps koolis must. Õpetaja pakkus võimalust, et ta saab iga päev ennast pesta. Vaikselt, nii et teised ei teaks. Laps ei olnud nõus. Kodus kiideti järele, öeldi, et ta ei ole harjunudki pesema.

Õnne Raamat: Sageli ei ole vanematel sotsiaalseid oskusi, nad ei saa aru, et midagi on valesti.

Külli Frey: Mulle meenub ema, kes karjus lapse peale. Ta tunnistas, et ei oska lapsega käituda. Enamasti kostis tema käitumine naabriteni. Kui naisele järgmine kord helistasin, oli ta asja käsile võtnud ja juba internetistki otsinud, kuhu minna nõu ja abi saama.

Hilka Raba: Mul on hea näide perest, kus oli neli õde. Mõlemad vanemad olid padujoodikud. Kolm õde olid täisealised, kõige noorema leidsin tõelisest joomingupesast. Lõpuks läks ta elama oma kõige vanema õe juurde. Praegu on tüdrukud väga atsakad ja hoiavad kokku. Kõigil neljal on lapsed.

Külli Frey: Nende laste elu, kelle ema joob, on ikka väga kurb. Viin kaotab normaalsed emainstinktid. Hea, kui on vanemad vennad ja õed, kes suudavad aidata või hoolitseda. Enamasti neid ei ole.

Meenub üks väike poiss, kes viidi lastekodusse. Pärisin temalt, kas ta tahab, et ema teda vaatama tuleb. Ta vastas, et ei taha. Küsisin, miks ta ei taha.

«Ma ei taha, et ema tuleb, kui ta on purjus.»

«Aga siis, kui on kaine?»

Poisike mõtles tükk aega ja ütles: «Kui on kaine, las ta siis tuleb.»

Lapsed häbenevad väga, et ema on purjus.

Hilka Raba: Minul on ligi kümne tööaasta jooksul olnud kolm korda tunne, et võtan lapse koju kaasa.

Üks oli nelja-aastane poiss. Pere oli tulnud hoopis teisest maakonnast, nad elasid valla ääremaal, kus on vähe rahvast. Seal käisid kõik külajoodikud koos. Millegipärast otsustasid nad poisi lasteaeda panna — tavaliselt ei viitsi niisugune pere sellele mõeldagi. Lasteaiast tuli esimene info, et asjad pole korras. Käisin mitu korda rääkimas kodus, ka lasteaias.

Mul tekkis selle poisikesega side. Panin ta kord lasteaias magama. Kohe, kui ta üles ärkas, päris: «Kas see tädi on veel siin?» Ma lubasin oodata, kuni ta üles ärkab. Oli jõuluaeg ka, siis mul tekkis küll tunne, et kuidas ma saadan selle väikese poisi sinna õudsesse kodusse, kus jõuludest midagi ei teata.

Tänaseks on laps uues peres.

Samas nad kaitsevad oma vanemaid nii palju kui võimalik. Saime ühte kodusse suure hädaga sisse. Purupurjus vanemad magasid. Lapsed mõtlesid igasuguseid valesid välja, et neid õigustada.

Kui lapsed saavad sellest keskkonnast välja ja näevad normaalset elu, saavad nad aru, et senine elu ei olnud hea, ja oskavad paremat tahta.

Külli Frey: Mul on ka üks päris hea näide. Käisime selles peres peaaegu iga päev. Ema jõi, järjest olid peod ja kodu haises, lapsed jooksid meid nähes ära — neid oli hirmutatud lastekaitsetöötaja ja asenduskoduga.

Lõpuks oli meie kasvatustööst nii palju kasu, et uues korteris ema enam igal pool ei suitsetanud ja hais oli tubadest kadunud. Ta poeg on koolis väga tubli.

Võib-olla on meie käimisest mõnikord ka kasu.

Õnne Raamat: Maale ostetakse odavaid kortereid. Palju on selliseid peresid, kel on eelmises elukohas tekkinud makse- ja muud raskused. Pidev töö perega hoiab neid kontrolli all. Lastel tekib suurem turvatunne ja ka usaldus sotsiaaltöötaja vastu, kes neid kontrollib.

Väikses vallas on mõneti lihtsam: meil on üks perearst ja üks konstaabel, täna õhtupoolikulgi läheme koos probleemseid kodusid külastama.

Et lasteaed on tasuta ja koolibuss viib kohale, käivad seal kõik lapsed.

Külli Frey: Ka Viljandis saavad raskes ainelises olukorras pered lasteaiamaksu soodustuse. Aga selleks peavad nad olema meie elanikeregistris. Alates teisest lapsest tuleb maksta ainult pool lasteaiatasu.

Pikk tee

Külli Frey: Inimesed ei peaks arvama, et kohe, kui nad helistavad, tuleb lastekaitsetöötaja, võtab lapse kaasa ja asi on lahendatud. See nõuab hoopis rohkem aega. Enne tuleb teha palju asju ja püüda peret toetada.

Lapse äravõtmine on kõige viimane ja seda saab teha ainult kohtuotsuse põhjal.

Hilka Raba: Et paberite ajamine nõuab palju aega, võib olukord vahepeal muutuda. Vanem kardab ja suudab end kokku võtta.

Nüüd on õnneks kuni kuueks kuuks esialgse kaitse võimalus, millega kohtunikud päris hästi nõustuvad. Oleme seda kasutanud, andes lapse pooleks aastaks näiteks vanaema hoolde. Selle ajaga peaks ema oma elu joonde saama. Muidu võid ikka kuulda, et kooli või tööle ei saa minna ja oma olukorra parandamiseks muud ette võtta, sest tuleb lapse eest hoolitseda.

Mind on vaevanud üks küsimus. Riik maksab kinni põhihariduse. Miks aga ei maksta kinni lasteaeda? Tihti hakkab märkamine just sealt. Probleemsete perede lapsed ei jõuagi tihtipeale lasteaeda. Ehk saaksime siis neid aidata. Me ei näe neid lapsi enne kui koolis. Neil ei ole mingeid teadmisi, teistega on raske sammu pidada ja nad ei tahagi õppida. Ees ootab erikool.

Külli Frey: Iga inimene peaks olema kantud rahvastikuregistrisse selles omavalitsuses, kus ta elab. Oleme lõksus: kuidas leida üles ja aidata inimest, kes on teab kuhu sisse kirjutatud? Me ei saagi talle jälile.

Hiljuti oli juhtum, et teises Eesti otsas elav naine sünnitas lapse, kellest ta loobus. Et ta elab kirjade järgi Viljandis, saime lapse endale, täpsemalt sai ta üks lapsendamisvõimalust ootav pere.

Ma ei süüdista seda ema, vastupidi, ta leidis õige lahenduse. Ta ise ei tahtnud last kasvatada, aga andis võimaluse perele, kes seda väga soovis.

Kui tõstatatakse küsimus elanikeregistrist, mis vastab tegelikkusele, naeravad poliitikud selle välja. Aga toetusrahad antakse ju ametlike andmete järgi. Inimeselgi on lihtsam, kui ta saab kõik toimingud teha ühes kohas — seal, kus ta elab.

Sageli ei julge korteriomanik anda luba üürnikku registrisse kanda, kuigi see ei anna mingit õigust seal elada. Selleks on vaja üürilepingut või omaniku luba elamispinna tasuta kasutamiseks.

Hilka Raba: Ka meie oleme mööda Eestit oma probleemseid kodanikke taga otsinud ja mõnikord jäävadki nad leidmata. Samas elavad meil pered, kes pole registrisse kantud. Ka sellest saab alguse koolilaste kadumine.

Külli Frey: Minu meelest peaks lapsevanematele enne lahutamist olema kohustuslik nõustamine, et lastele nii palju haiget ei tehtaks.

Hilka Raba: Seda vajaksid ka paljud noored vanemad. Võib-olla kuuldakse mõnel loengul midagi kasulikku, võib-olla saab teiste emade kogemustest midagi kõrva taha panna.

LASTEABITELEFON
Numbril 116111 võib helistada tasuta kõigilt Eesti telefonifirmade telefonidelt ja oma muret kurta. Kõnedele vastavad ööpäev läbi erikoolituse saanud inimesed, kes annavad nõu nii lastele kui täiskasvanutele, kel on mure laste pärast.